Ellujäämiskursused Lätis ehk Latvian Winter Championship 2017

16826042_1329004257160618_3758315370312825718_o

Möödunud nädalavahetusel, 18-19 veebruar 2017, toimus Lätis järjekordne talvine kelgukoeraspordi meistrivõistlus, mis oli meie jaoks juba tuttavas kohas, Smeceres Sporta Baze´s. Meie eelmise aasta kogemusest saab lugeda siit. Uskuge või mitte, aga ka sel aastal oli seal lumi maas. Igal pool mujal oli maa must, aga umbes 30 km enne võistluspaika kattusid põllud lumega ja tekkis täitsa talvine tunne. Vaatamata sellele oli ilm siiski pigem kevadine ja lumi, millega rajad kaetud, üsna vesine ja sula.

img_9857

Tegelikult oli juba eelmise aasta võistlusel selge, et tahan sinna tagasi minna. Möödunud aastal liitus meie perega saksa lühikarvaline linnukoer Gilpa, kellega hakkasin võistlema canicrossis. Olin kindel, et kui see aasta talvine võistlus tuleb, osalen temaga suusatajaveos (SJ1). Pidin ainult korralikult suusatamise selgeks saama, sest Gilpa on palju kiirem koer kui meie malamuudid. Kahjuks jäi ka sel aastal meie kandis tali taeva ning pean tunnistama, et pole suuski kordagi alla saanud. Lõpuks oli aeg sealmaal, et tuli langetada otsus ja sel korral otsustasin proovida kätt kahe koeraga kelguveo klassis (SP2) vaatamata sellele, et kelgutamises mul samuti palju kogemusi pole. Minu varasem kelgutamise kogemus on piirdunud mööda laugeid külateid sõitmisega.
Kelgutamine on ju lihtne, mõtlesin, mis saab minna valesti?!

Oli ainult üks probleem- meil pole korralikku võistluskelku. Õnneks aitasid sõbrad Käeväe Käsitöögaraazist hädast välja ja laenasid ühte enda valmistatud kelkudest. Kelgumeister Peep on nüüd juba üle aasta ise kelkusid valmistanud ja müünud neid nii Eestis kui Soomes. Mina igal juhul ootasin väga, et saaksin tema kelku katsetada. Paraku selgus kohapeal, natuke enne starti, et isegi SP2 klassis peab kelk olema varustatud lumeankruga, mida meil kaasas ei olnud. Hea, et on olemas häid inimesi- aitäh Ain ja Kersti Reppo, et laenasite mulle võistluseks oma Danlerit. Kellele see nimi midagi ei ütle, siis Danler on nagu kelgumaailma vormel 1.
1. päev – 5 km pikkune rada, mis läks osaliselt mööda kunstlumega kaetud suusastaadionit ja siis pööras metsa vahele. Starti minnes polnud mul aimugi, mis saama hakkab. Siit- sealt sain õpetussõnu, kuidas kelku kurvis keerata ja mulle hakkas tunduma, et võib- olla ei olegi kelgutamine päris nii lihtne kui mulle tundunud oli!

  • Pildiseeria esimese päeva stardist. Fotograaf Liesma Sakoviča

Stardiaeg kukkus, tegime ilusa stardi ja kohe tuligi esimene kurv, mille läbisime väga ilusti. Edasi minnes said mu kahtlused siiski reaalsuseks ja peagi tuli ka esimene kukkumine, millele järgnes veel üks kukkumine ja nii mõnestki rajaäärsest kraavist läbi sõitmine.

  • Siin on natuke jäänud pildile, kuidas kelk lappama läks. Hetk peale viimast pilti olin juba külili maas.
    Fotograaf Richard Põldmaa

Rajameistrid olid kindlasti andnud endast parima, et kesistes lumeoludes korralik rada teha. Kahjuks oli lumi sula ja muutus koerte jalgade all kiiresti pudruks ja hakkas läbi vajuma. Olin stardijärjekorras viimaste seas ning seega ei olnud minu stardi ajaks korralikust rajast enam midagi alles. Nagu ikka ei puudunud rajal pikad tõusud ja järsud kurvilised laskumised. Mulle ja koertele on jätkuvalt tõusudest üles minek võõras ning see võttis korralikult läbi. Tõusude ja langustega pole ikka sama, mis mööda siledat külateed kihutada. Rada ei olnud ainult meie jaoks raske- mitmed osalejad katkestasid ja loobusid teise päeva stardist.

img_0531
  • Rakend tuleb finišisse ilma musherita. Fotograaf Liesma Sakoviča

Oli ohtralt kukkumisi ja vähemalt üks rakend tuli finišisse ilma musherita (loe: juhita) ja üks osaleja viidi lausa kiirabiga minema, kes nagu hiljem selgus, oli õnneks ainult natuke kõvemini põrutada saanud.
Lisaks kukkumistele tekkis meil rajal olukord, kus mööduva 4- koera rakendi tagumise paari koer tuli Genkale kallale ja nii minul, kui ka teise rakendi juhil, tuli koeri lahutama minna. Õnneks oli kerge kokkupuude ja mõlemad koerad jäid terveks ning olid nõus ilusti võistlust jätkama. Finišisse jõuda oli muidugi suur rõõm, kuigi toss oli korralikult väljas, aga tunne oli hea  ja esimene mõte peas oli:”Jess, ära tegime ikkagi!”

  • Viimane kurv enne finišisirget. Fotograaf Liesma Sakoviča

2. päev – võistlejate ja koerte turvalisuse huvides otsustati metsavaheline osa välja jätta ning teha rada ainult mööda kunstlumega kaetud osa. See tähendas, et pidime sõitma 2 korda 2,5 km ringi. See tekitas paljudes, kaasa arvatud minus, hirmu, sest olin kindel, et koerad ei ole nõus minema teisele ringile. Tavaliselt läbitakse võistlustel alati ainult üks ring, kui me kodus trenni teeme, siis läbime ka ühe ringi. Õnneks läks enamikel teisele ringile minek hästi ja kes jäid hätta, said abi rajakohtunikelt. Tegelikult oli raja muutmine ainuõige variant, kuna pühapäeval sadas vihma ja lörtsi segamini ning metsavaheline osa oleks olnud veelgi halvemini läbitav. Uus ring läks mööda laia kunstlumega kaetud rada, mis oli suusastaadionilt suures osas nähtav, pakkudes rohkem vaatemängulisust ka pealtvaatajatele. Raja läbisime ilma kukkumisteta ja ligi minut kiirema ajaga kui eelmisel päeval.

dsc_0253

  • Uhke Genkaga poodiumil. Fotograaf Richard Põldmaa

Minu klassis (SP2 RNB) alustas võistlust 4 osalejat. Teenisime Genka ja Barnyga välja hõbemedali ehk teise koha. Esikohale, kes sõitis siberi huskydega kaotasime  üsna pika puuga, kuid kolmanda koha jätsime see eest endast kaugele maha. Olen nende kahe vahva malamuudiselli üle väga uhke. Loodetavasti ei jää järgmisel hooajal tali taeva ning saame lisaks kuivamaa aladele ka kelgutamise ja suusatamisega tegeleda.

fullsizerender3

PS! Läti telekaamerad on meid kahel korral kinni püüdnud. Videot saate vaadata siit! Oleme kaadris alates 0:37 ja 1:35.

Nüüd hakkame valmistuma eesseisvaks kuivamaa hooajaks!

Meie pere tulemusrikas 2016. aasta!

img_9360

4. veebruaril toimus Kelgukoerte Klubi Baltosport 5. sünnipäeva pidu Raplamaal Krantsi Kõrtsis. Selline üritus on saanud traditsiooniks – iga aasta alguses saadakse kokku, et tähistada, teha tagasivaade möödunud aastale ning mõelda, kuidas liikuda edasi. Lisaks on kombeks saanud autasustada läinud aasta parimaid sportlasi, nii ka sel korral. Eraldi tunnustatakse noorsportlasi ja täiskasvanuid. Möödunud nädalavahetusel toimunud peo tegi eriliseks see, et klubi tähistas oma esimest juubelit.

Meie perel oli Aasta Baltosportlase  konkursist sel aastal kõva noos saada. Möödunud aastal sai tublisti võistlemas käidud ja trenni tehtud. Oma esimese võistlushooaja tegi meie oma kasvandik Hendra Argentum ehk Genka, kes sai võistluskogemuse näol „käpa valgeks“ nii koerakrossis kui tõukerattaveos. Veel liitus 2016. Aasta suvel meie perega 4-aastane saksa lühikarvaline linnukoer  Jäljekütt Gilbert, kes tegi meiega kaasa kõik sügisesed võistlused ning tõestas end igati tubli jooksukoerana. Meie pere noorimad, Hendrik ja Randel, käisid samuti kaasas enamikel võistlustel ning kogusid sellega märkimisväärsed punktid noorsportlaste arvestuses!

2w7a3813

Igal aastal seda ei juhtu, et kaks inimest koguksid täpselt sama arvu punkte, aga sel korral oli nii ja seoses sellega anti välja 10 parima asemel 11 karikat! Marit, kes pidi jalavigastuse tõttu 2015.a hooaja üldse vahele jätma, oli sel aastal nii agar, et võitles endale välja 246 punktiga tubli 9. koha. Marit oli üks kahest naisest, kes sel aastal üldse meeste vahele parima 11 hulka kuulus.
Aigar, kes on jooksmises kõvasid edusamme treeningutega teinud, sai uhke 4. koha, kaotades vaid mõne punktiga 3. kohale!
Pere pesamunad jooksid endale 1. ja 3. koha. Ehk siis Hendrik lõi enda eelmiste hooaegade punktisummat kõvasti ja sai auväärse esimese koha ning Randel, kes eelmisel hooajal sai 4. koha, tõestas end tubli jooksupoisina ja tõusis sel korral 3. kohale!

Täname Baltosporti tunnustuse eest ning jätkame ettevalmistusi uueks hooajaks! Aitäh Andrusele ilusate piltide eest 🙂

Jäljekütt Gilbert

13895382_10154347132739544_9075072366618751276_n

Jäljekütt Gilbert, ehk koduselt Gilpa või Gilps, sattus meie perre 2016 aasta juulis läbi puhta juhuse. Talle hakati juba kevadel, märtsis, kodu otsima ja meieni jõudis info läbi hea sõbra. Asjaolude kokkulangevuse tõttu käisime Gilpat vaatamas alles juulis ja paar päeva hiljem oligi ta meie juures.

14650306_10153835006621366_532299864535855422_n

   Gilpa on saksa lühikarvaline linnukoer, kes on terve eelneva aja oma elust elanud jahikoerte kennelis. Kuna tal aga puudus suurem huvi jahi vastu, siis otsustati talle uus kodus otsida. Kuuldes temast, hakkasid meil kohe mõtted liikuma, et teeks koeraga tutvust, sest olime pikalt unistanud sellest, et meie malamuudipoisid Barny ja Genka hakkaksid koos tõukeratta ees jooksma, seega oli tarvis leida uus koer, kes oleks paariliseks Aigarile.
Gilpa on väga energiline ja jooksuhimuline koer. Ta polnud kunagi enne kelgukoera spordiga kokku puutunud. Algul läks mõni nädal aega, et koer meie pere omaks võtaks ja kõik koerad omavahel harjuksid. Augusti keskel andsime oma ärevusele ja ootusele järele ning proovisime Gilpale Jessy trakse, et näha, mis ta selle peale teeb. Ei teinud midagi! Ta lasi veorakmed omale selga panna nagu oleks neid talle juba varasemaltki proovitud. Traksid olid natuke suured, aga esimese trenni sai tehtud. Eks ta oli rõõmus küll, et joosta sai, aga mida täpsemalt teha tuli, see jäi segaseks. Läks natuke aega mööda ja tellisime Gilpale Sookriimudest päris oma traksid.  Ja siis said trennid täiega hoo sisse! Jessy on meil alati olnud hea kindel koer, kes veospordiga algust tegevad koerad välja õpetab. Nii läks ka seekord. Jah, Gilpa ja Jessy kiiruste vahe on tegelikult tohutu, aga nii sai ta aimu, miks traksid seljas on ja mida siis tegema peab.

14500412_10154544347214544_4067962091884517441_o

Enne 10 treeningkorda võtsime tee ette Valgevenesse, kus Aigar Gilpaga jooksuvõistlusest osa võttis. Terve selle reisi aja oli koer uskumatult tubli ja üllatas meid igal hetkel! Võistlusajad ei tulnud veel teab mis head, sest koos oli treenitud ju nii lühikest aega, aga sealt maalt saadik on asi aina paremaks läinud. Praeguseks on lood seal maal, et kui keegi meist veotrakse puutub, on kõik koerad, kaasaarvatud Gilps, jalul ja annavad endast väga häälekalt märku, et tahetakse trenni kaasa tulla!
Aigar ja Gilpa on niivõrd palju selle lühikese ajaga koos arenenud, et nopitud on nii mõnigi poodiumikoht!

 

 

“Seitse pöialpoissi”

2.07.2016 sündis meie kennelis alaska malamuudi pesakond, kus on 3 isast ja 4 emast kutsikat. Täpsemat infot pesakonna kohta leiad SIIT!

Tänaseks on kutsikad 4-nädalased ja askeldavad usinasti aedikus ringi ning avastavad maailma.

 

Esimesel viiel pildil on emased ning neljal viimasel isased kutsikad.

Piltidel on nad 3,5 nädala vanused.

Huvi korral võtke julgelt ühendust!
Rohkem pilte leiab SIIT !

Lisainfo ja broneerimine:  telefon 56262011 või 56243678 ja e-post kennelhendra@gmail.com

Kenneli kokkutulek

29. mail said kokku kennel Hendra ja kennel Hellerkantri järglased. Üritus toimus Käbiküla külaplatsil Raplamaal, kuhu koguneti pärastlõunal, et koos mõnusalt aega veeta. Kuna meie kennel on veel väga noor, olid põhilised osalejad Hellerkantri koerte omanikud oma neljajalgsete sõpradega, aga meie kasvandikest said tulla Hendra Rubidium oma peremeestega, Hendra Selenium oma perega ning loomulikult meie oma Genkaga. (Hendra Argentum)
Päeva alustasime näitusekoolitusega, mida viisid läbi Susanna ja Emma. Kõik huvilised said ise koeraga proovida, mis tunne on näituseringis osaleda. Seejärel pakkus Hellerkantri kenneli omanik, Helle Kaljula, head sooja suppi ning meie poolt oli kook ja kringel. Kui kõht oli head ja paremat täis, tegime tutvust ka veospordiga. Kes polnud veel koerale jõudnud vastavat varustust varasemalt soetada, sai seda teha kohapeal.
Pärast näituse -ja veokoolitust korraldasime erinevaid osavusmänge ning külalised vastasid viktoriiniküsimustele. Toimus ka võistlus, kus selgitasime välja tugevaimad koerte süles hoidjad!
Päev lõppes grillides ja niisama juttu vestes.
Tänan kõiki, kes said kohale tulla ja veetsid meiega ühe toreda ja lõbusa pühapäeva!

Koertehoidmis võistlus

DSC_0876DSC_0886

Vasakul fotol: Kristian ja Hendra Rubidium. Paremal fotol:  vasakult Aigar ja Hendra Argentum ning paremal Reijo ja Hendra Selenium

DSC_0938

Kutsikate süles hoidmine

DSC_0988

Püüa pall ämbrisse!

Rannametsa koerte luitejooks

17. aprillil toimus järjekordne Rannametsa luitejooks. Aigari jaoks oli see juba kolmas võistlusaasta, minul teine, sest eelmise kevade jooksu pidin hüppeliigese vigastuse tõttu vahele jätma. Võistluspaarid,  Marit-Barny ja  Aigar-Genka, olid jälle valmis starti minema, jalad veel eelmise  päeva Stirnu Buks-i mägedega mõõduvõtmisest kanged. Aigar oli väga motiveeritud, sest peale laupäevast pingutust tundus Luitejooks nagu jalutuskäik pargis. Kuna mul jäi eelmainitud jalavigastuse pärast 1,5 aastat võistlustest vahele, läksin kõigile võistlustele  mõttega, et tervena ja ühes tükis tagasi finišisse jõuda.  Ilm soosis meid, sooja oli alla kümne kraadi ja aeg-ajalt sadas õrna vihma. Vihmasadu lõppes ja päikegi tuli välja peale autasustamist.
Jõudsime võistluskohta varem, kui olime arvanud, seega jäi aega klubikaaslasi tervitada ja juttu rääkida, sest paljusid polnud väga pikalt näinud.

Muideks, sel võistlusel ei kehti päris samad reeglid, mis Baltic Cup-i võistlustel. Võistelda võivad kõik koerad, kes on terved ja vaktsineeritud ning tihtipeale võib sellel jooksul kohata ka pisikesi sülekoeri, kes vapralt koos perenaise/mehega raja läbivad. Ka sel korral oli allapõlve  koerakesi palju. Kui meie oleme harjunud jooksma korraliku veovarustusega, siis Luitejooksul võib kasutada ka tavalist kaela- ja jalutusrihma kombinatsiooni.

Võistlejad lasti starti eelmise aasta tulemuste põhjal, kiiremad olid eespool, aeglasemad taga. Aigar oli 13, mina alles 60, kuna eelmise aasta tulemust mul ette näidata polnud. Kokku oli koertekrossil 80 osalejat ja raja pikkuseks 5,4 km.  Korraldajad olid taaskord suurepärast tööd teinud ja kogu võistlus kulges sujuvalt. Stardikoridoris oli mitu meeskonnaliiget, kes juhendasid, kus keegi seisma peab. Võistlustulle asuti iga 10 sekundi järel. Nägin kaugelt, kuidas Aigar ja Genka startisid. Ilus oli vaadata, Genka vedas väga energiliselt ja reipalt.

IMG_0339

Arvestades, et ta on alles 14-kuune, on ta väga tubli olnud. Pole kerge sellises suures melus olla keskendunud, kui sul pole veel väga võistluskogemusi. Kui ta aprilli algul Racedog Cup-il oli veel ebakindel ja kontrollis pidevalt, kas Aigar ikka jookseb tema taga, siis Luitejooksul oli ta juba kõvasti tublim ja enesekindlam. Kuigi Barny on juba „vana kala“, nagu Aigar ühes eelnevas postituses mainis, pole tal kannatust oodata, millal rajale lastakse. Ta väljendab ennast alati väga häälekalt. Sama tegi ta ka nüüd. Istus stardikoridoris mu juures ja muudkui seletas, tõstis kordamööda oma esikäppasid, et „viska viis“  ja pakkus sellega palju nalja kaasvõistlejatele. Stardid on meil kiired ja jõulised, aga seda seniks, kuni oleme hinge kinni jooksnud ja pulsid on laes, edasi läheb tempo kiire  traavi peale. Kuskil 4 km peal tuli meil mõlemal uus hingamine ja jõud ning tõusud võtsime kindlalt joostes vastu, mitte nagu Stirnu Buksil, kus ka kõvad spordimehed mäkke jalutasid. Lõpupoole püüdsime kinni ühe naisveterani, kellest oleks ka mööda tahtnud põigata, et kiire lõpuspurt veel teha, aga loobusin sellest mõttest kuna tal pole kõige sõbralikum koer ja kaklust me ei tahtnud.
Mulle on alati meeldinud ka Luitejooksu teadustaja, kel on ilus selge hääl ja kes alati tutvustab igat rajale minejat ning tervitab ka rõõmsalt finišis!
Kokkuvõttes saavutas Aigar meeste arvestuses tubli 5. koha, jäädes neljandale kohale alla vaid 5,5 sekundit ning üldarvestuses olid nad Genkaga 15ndad. Aigar on igal aastal oma tulemust kõvasti parandanud, mis näitab, et oleme õigel teel! Saime Barnyga naiste arvestuses 7. koha 16-st ning üldarvestuses jäime 36-ks. Vaadates 2014.a tulemusi, parandasime oma aega peaaegu 4 minuti võrra!

Tõsi, nii minul kui ka Aigaril pole ammu poodiumile asja olnud, aga elus on hulga olulisematki kui võitmine! Pärast iga võistlust on hea meel, et veetsime mõnusas seltskonnas toredalt aega ja jälle on üks sportlik nädalavahetus seljataga ning loomulikult on meil maailma parimad koerad!

Suur tänu Tiinale ja Andrusele ilusate piltide eest!

Stirnu Buks ehk mägironimine Lätis

Laupäeval, 16. aprillil käisime Mariti ning Barny ja Genkaga Lätimaal canicrossi populariseerimas. Hetke pärast selgitan, millest selline sõnavalik.

Räägin alustuseks natuke võistlusest, millel nimeks Stirnu Buks. Tegemist on suure kolmeetapilise maastikujooksu võistlusega, kus on võimalik joosta mitut erinevat distantsi, alates 5 km kuni 35 km. Kõik jooksud algavad massistardiga. Stirnu Buks esimene etapp toimuski laupäeval Riekstukalns mäesuusakeskuses, kus oli osavõtjaid ligi 1700. Esimest korda korraldati tänavu lisaks tavajooksudele ka 5 km canicrossi jooks. Korraldajad olid samad, kes on juba mitu aastat korraldanud Racedog Cup´i. Tegelikult ei ole selles midagi uudset, Luitejooksu raames on koerte luitekrossi juba aastaid korraldatud. Eriliseks tegi selle võistluse see, et ka canicross pidi algama massistardiga ja see tundus meile nii põnev, et me lihtsalt pidime võimalust kasutama ja seda proovima.

Võistlusele registreerimine algas kell 9 hommikul, mis tähendas, et meie päev algas kella neljast, et saaksime kell 5 sõitma hakata ja paraja varuga kohale jõuda. Hommikune ilm oli külm ja tuuline, lootsime parimat. Hiljem tuli päike välja ja läks üsna soojaks, õnneks jäi külm tuul puhuma. Kohale jõudes nägime, et mõned nõlvad on osaliselt veel lumega kaetud. Jalutasime Maritiga registreerimistelgi poole, tee viis läbi suusanõlva jalamil asuva stardikoridori. Heitsime nalja, et start läheb raudselt otse sellest mäest üles.

Egons Ansbergs 5

Foto: Egons Ansbergs

Musherite koosolekul lajatati meile kohe ette tõsiasi, et rada on väga raske ning lisaks käänulistele metsateedele tuleb vallutada kaks suusamäge. Korra tundus, et tehti nalja, küsisime siis igaks juhuks üle. Teil on siin ju suusatõstuk, äkki ikka teete nalja? Ei tehtud nalja. Veel öeldi, et mitmes kohas on raja peal veel lumi maas ning  ühes kohas on jäme puu rajale kukkunud, vaadake ise kas hüppate üle, lähete alt või jooksete ringiga.

Nüüd selgitan postituse esimest lauset. Organiseerijad rääkisid osavõtjatele, et see on neil esimene kord sellise suure jooksuvõistluse raames koerakrossi korraldada ja et see on hea võimalus tutvustada seda spordiala, millest paljud siiani veel midagi ei tea. Veel öeldi, et raja peal on palju kaameramehi ja fotograafe ning me peaksime kõik üritama võimalikult head välja näha kuna nad üritavad ikkagi siin canicrossi populariseerida. Loomulikult käis see jutt läbi huumoriprisma ja selle pärast me nüüd ütlemegi naljatledes, et käisime Lätis canicrossi populariseerimas.

Kuna Stirnu Buks koerakrossi võistlus toimus esimest korda, siis osavõtjaid ei olnud palju. Kokku oli meid kõigest 21 paari, mis tähendas, et start ei olnud väga massiline, kuid siiski ühine ja seetõttu meie jaoks uus kogemus. Jäime Maritiga stardikoridoris targu tagumisse ritta, sest kunagi ei tea kuidas mõni võõras koer võib käituda. Lisaks on Genka meil noor ja tuline hing, kes kipub teiste isastega tüli norima. Barnyle seevastu ei lähe võõrad koerad üldse korda. Nüüd tagasi vaadates tõdesime, et olime liiga tagasihoidlikud ja oleksime võinud natuke julgemalt ettepoole trügida, sest kui anti start, olid kõik koerad keskendunud jooksmisele ja vedamisele. Kellelgi ei olnud aega ega tahtmist tüli norida.

Stirnu Buks 2016

Foto: Juris Maurans

Rada oli 5 km pikk ja tõeline katsumus nii meile kui koertele. Suusamäe tõusude peal jalutasid vähemalt osa maast enamik osavõtjatest. Canicrossi populariseerivad fotograafid pildistasid agaralt meie mäkkeronimise pingutusi selle asemel, et saada häid kaadreid mäest alla tuhisevatest koertest ja nende taga olevatest jooksjatest, kes teevad kõik endast, et püsti jääda. Finiši lõpusirge viiski suusanõlva tipust alla ja seal ootas miski, mida me oma võistluste ajal eriti tihti ei näe – aplodeeriv publik. See oli tõeliselt hea tunne, kui sellise pingutuse lõpusirgel kaasa elatakse. Kõik osavõtjad said ka väga ilusad medalid kaela.

Stirnu Buks medalid 2016

Marit ütles vahetult pärast finišeerimist, et kirus ennast maapõhja kuna sinna jooksma tuli ning homsel luitejooksul küll joosta ei kavatse. Hiljem kui pulss taastus ja sai natuke hinge tõmmata, siis tõdes, et luitekross ei ole läbitu kõrval enam midagi ja et tegelikult oli tore ennast jälle ületada. Tõepoolest oli! Motiveerivad olid seekord ka võistlustulemused, sest mõlemad võistluspaarid (Aigar-Genka ja Marit-Barny) tulid 6. kohale. Rajal oli 10 meest ja 11 naist koos koertega.

Aigar Stirnu Buks 2016

Foto: Egons Ansbergs

Marit Stirnu Buks 2016

Foto: Juris Maurans

21. mail toimub Stirnu Buks teine etapp Siguldas, kuid kahjuks on meie koerte jaoks siis juba liiga palav ning me ei saa sellest osa võtta. Õhtul koju jõudes olime nii väsinud, et vajusime kell 21.30 ööunne, et järgmisel päeval varakult ärgata ja seada suund Rannametsa luitejooksule. Sellest kirjutame ka peagi.

Stirnu Buks selfie

Sportlik nädalavahetus Lätimaal ehk Racedog Cup 2016

9. ja 10. aprillil käis meie pere Lätimaal, kelgukoeraspordi võistlusel Racedog Cup 2016. Seda ürituste sarja on korraldatud 2013. aastast ning meie oleme igal aastal väiksema või suurema koosseisuga kohal olnud. Aastate jooksul on Racedog Cup kasvanud ning tänaseks on see osa IFSS maailmakarikasarjast ja Baltic Cup sarjast. Tänavune võistlus oli esmakordselt kahepäevane.

Sellel aastal oli vahetatud võistluse asukohta, mis otse loomulikult tähendas, et saime natuke ekselda. Õnneks leidsime Riia lähistel asuvast männimetsast ülesse õige koha. Uus võistlusrada ja asukoht pakkusid mõnusat vaheldust tavapärasele liivasele pinnasele, kus Racedog Cup toimunud on. Lastele ja koertele ju liiv meeldib ja liivale teatavasti meeldib igale poole ronida ning kojujõudes meenutas autosalong liivakasti.

Rada oli 5 km, lasterada 700 m pikk, üsna lauge, mitmete pöörete ja järskude kurvidega ning viis läbi metsa ja üle lagendike. Ideaalne jooksurada, sellist oleks omale kodu lähedale vaja. Stake-out ala oli ühel metsalagendikul, kus kasvasid noored männid ja mätas oli juba täitsa kuiv.

photo

Ilm oli kevadiselt soe ja päikseline, ühesõnaga väga halb rakendispordi harrastamiseks. Kõlab imelikult, aga võistluse mõttes oleks isegi paduvihm parem olnud. Tegelikult oli mõnus, et päike paitas ja mets oli kuiv ning ei pidanud külmetama, aga võistluse mõttes oli tegemist juba üsna palava ilmaga, mis mõjutas eelkõige põhjamaiste kelgukoerte sooritust. Liigse palavuse tõestuseks olid finišeerivate koerte maani ulatuvad keeled. Õnneks olid finiši alas suured veekausid.

Barny Racedog Cup

Seekord osalesime me kõik koerakrossis, kus koer veab enda järel jooksjat, kes peab koeraga sammu pidama ning samal ajal koera juhendama, ergutama. Lisaks minule ja Maritile olid kaasas meie pojad, Hendrik ja Randel. Randeli jaoks oli see esimene võistlus väljaspool Eestit. Koertest olid kaasas Genka, kes osales oma esimesel võistlusel, ja Barny.

Võistluspaarid olid meil järgnevad:

Aigar ja Genka

Aigar ja Genka Racedog 2016

Genkal oli see täitsa esimene võistlus ja seda arvestades oli ta väga tubli. Raja peal oli aru saada, et ta tundis Barnyst puudust, sest trenni on nad teinud kahekesi, tõukeratta ees. Kogu olukord oli tema jaoks natuke ootamatu ja võõras ning mulle tundus, et ta tundis end kindlamalt kui mind silmanurgast näha sai. Teiseks päevaks oli ta juba palju kindlam ning tänu sellele saime ka oma aega märgatavalt parandada. Genka on alles nooruk, kes kasvab veel nii kogult kui hingelt ja ta on väga lootustandev veokoer.

Marit ja Barny

Marit ja Barny Racedog 2016

Barny on võistlustel juba “vana kala” ning teadis hästi, mis ja kuidas peab tegema. Kahjuks ei lubanud palav ilm teha 100% pingutust. Esimesel päeval tahtis mööduv saksa lambakoer Barnyt rünnata ning nad pidid seisma jääma tükiks ajaks, et jooksja koos koeraga jõuaks eest ära kuna sakslane tahtis korduvalt ümber keerata ja uuesti rünnata. Barny ise ei tee möödujatest või ise möödumisel teistest kunagi välja, mis teeb temast ideaalse veokoera.

Hendrik ja Genka

Hendrik ja Genka racedog 2016

See on võistlustel ikka nii, et koerakrossi klass stardib kõige viimasena ja peale seda algavad lastejooksud. Seekord oli vahe täiskasvanute jooksu ja lastejooksu vahel nii väike, et meie ja koerad saime vaevalt hinge tõmmata, kui tuli lapsed võtta ja kiirelt uuesti stardi poole joosta. Sinna vahele pidi veel mahtuma poistele veovarustuse parajaks sättimine ja selga ajamine. Tavaliselt oleme joosknud nii, et vanem hoiab jalutusrihma, mis on kinnitatud koera kaelarihma külge ja laps on veoliiniga kinnitatud veotrakside külge. Jalutusrihmaga on võimalik koera ohjata ja vajadusel pidurdada. Esimesel päeval läks starti jõudmine nii napiks, et polnud aega kinnitada lisarihma ja Hendrik pidi jooksma täitsa ise. Marit jooksis temaga kaasa ja sai tal vajadusel käest kinni hoida. Lõpus oli poiss igaljuhul sellise spurdi teinud, et Marit talle järgi ei jõudnudki. Teisel päeval jooksis Hendrik juba terve distantsi ilma käest kinni hoidmata.

Randel ja Barny

Randel ja Barny racedog 2016

Randeli jaoks oli see esimene võistluskogemus väljaspool Eestit ja üldse teine võistlus kogu elus. Ta oli väga vapper ja vist ka kõige noorem jooksja sel võistlusel. Peale esimese päeva jooksu ütles ta mulle, et tahab homme joosta ilma käest kinni hoidmata, ainult siis võib käe talle anda, kui ta ise seda palub. Sedasi saigi tehtud ja teise päeva jooksu ajal tahtis ta ainult korraks, mäest alla minnes, käest kinni võtta.

poisid ja Maia

Oma stardiaega oodates oli poistel palju tegemist, sest meie klubikaaslasel oli võistlusele kaasa võetud 7-kuune husky kutsikas nimega Maya. Maya oli kaasa tulnud, et harjuda olustikuga ja võõraste inimestega. Hendrik ja Randel olid suurepärased lapsehoidjad, küll veeti vett ja käidi pissiringidel, pandi süüa ja käidi niisama jalutamas. Huskykutsikas Mayale meeldis poiste hoolitsus väga ja poisid muidugi oleks ta võimalusel kohe omale koju võtnud.

Hendra racedog 2016

Selline oli meie pere sportlik nädalavahetus Lätimaal. Peagi on põhjust kirjutada järgmistest ettevõtmistest, sest aprillikuu on võistluseid täis!

DSC_1851_20160410183301622

DSC_1776

photo(1)

Niimoodi laetakse koeraga koos patareisid!

Aitäh fotograafidele ilusate piltide eest!

Tuleval nädalavahetusel ootab mind ja Maritit ees ühisstardiga koerakrossi võistlus “Stirnu Buks” Lätis ja “Rannametsa koerte luitejooks” Häädemeestel.

Rahvuslik näitus

 

kennel hendra tondiraba rahvuslik näitus 2016

Vasakul Anžela ja Selenium, paremal Titanium ja Marge.

5. ja 6. märtsil toimus Tallinnas, Tondiraba jäähallis, rahvuslik koertenäitus, kus osalesid ka kaks meie kenneli kasvandikku.

Esimese päeva tulemused:

Kohtunik: Zaur Agabeyli (Aserbaidžaan)

Hendra Titanium – TPJ (tõu parim juunior) Jun SERT (juuniortšempioni kandidaadi sertifikaat) VSP

Hendra Selenium – VSPJ (vastassugupoole parim juunior) Jun SERT

Teise päeva tulemused:

Kohtunik: Victor Lobakin (Aserbaidžaan)

Hendra Titanium – VSPJ Jun SERT VSP

Hendra Selenium – TPJ Jun SERT

Õnnitleme Titaniumi ja Seleniumi omanikke Marget ja Anželat ning soovime edu järgmistel näitustel!