Meie pere sõit Poola MMile!

DSC_1325

Nüüd, mil uus aasta ja hooaeg on kätte jõudnud, tuleks veel kiirelt teha eelmise aasta tippsündmusest väike ülevaade!
Nimelt toimusid 23-26 november 2017 Poolas rahvusvahelise kelgukoeraspordi föderatsiooni (IFSS) maailmameistrivõistlused.

21.11 pakkisime oma asjad ja pere auto peale ning võtsime suuna Läti-Leedu piiri poole, kus oli ka esimene ööbimine, et sõitu veidi jupitada ja inimlikumalt need 1300 km autos üle elada. Järgmisel hommikul varavalges tuli läbida Leedu ja peaaegu terve Poola, sest võistluspaik asus umbes 100 km Saksamaa piirist. Hilisõhtul jõudsime oma Poola ööbimispaika, mis pidi olema väike mägimajake, aga tegelikult oli 3 majaga ridaelamu ühe väikse linnakese ääres. Maja broneerides nägi see piltidelt väga ilus ja korralik välja, isegi soovitused olid head ning väideti, et tegu on lastesõbraliku ja lemmikloomi tuppa lubava majutusasutusega. Kohale jõudes avanes meile aga üsna räbal vaatepilt. Pimedas ei saanud välisest muljest aru, aga sees oli jube koni hais, seinad olid plekke täis ja mustad, põrand kleepus nii, et võisid sokkidega sinna kinni takerduda ja ninuli kukkuda, vannitoas duššinurk lekkis, nii et põrand kõik uppus ja loomulikult oli kivipõrand seal jääkülm! Ühesõnaga väga räpane! Kuna kell oli palju ja kõik olime pikast päevast väsinud, läksime kiirelt magama, et uus päev saaks kiiremini alata. Järgmisel päeval, ehk neljapäeval, oli meistrivõistluste avapäev. Hommikul said team leaderid paberitega natuke majandada ja oma riigi meeskonnad ära registreerida, päeva teises pooles oli pidulik avamine.

Koźle_WLKP_3

Võistluskoht asus väikses Kozle nimelises külas. Meie mõistes ta polnud küll päris tavaline küla, sest kes on enne näinud, et meil siin Eestis oleks külateed munakivisillutisega? Kui siis avanes vaade stake out alale, vajusid meil Aigariga suud lahti.

DSC_1239

Üks buss koos koerte järelhaagisega oli „kõhuni“ mudamülkasse vajunud ja traktor üritas teda sealt välja tirida. Asi oli nii hull, et ka traktor jäi kinni ja teda tuli omakorda veidi suurem trakats välja tõmbama. Kui olime sellest hullumeelsest pildist toibunud, otsustasime, et me ei pea ilmtingimata stake out alale sõitma, meil on ainult 1 koer kaasas ja saame auto tänava peale jätta. Käisime ja uurisime ringi, et mis meid veel ees ootas. Stardiala oli umbes kilomeetri kaugusel põllu peal, aga et sinna pääseda, tuli enne hüppeliigeseni sisse vajudes suur vesine ja porine põld ületada. Avatseremooniaks ja autasustamiseks püsti pandud telk asus samuti pehmel maastikul, seal samal põllul. Söögitelgid ja wc-d, no kogu kupatus oli selle suure sopase põllu peal! Hea,et meil kõigil kummikud kaasas olid. Nägime tuttavaid leedukaid ja nemad ütlestid, et eestalste parkimisala on hoopis teises stake out-is, mis pidi palju kuivem olema, kui see, mida esimesena nägime. Otsisime seejärel õige koha üles ja seal olid tõesti palju paremad tingimused.

DSC_1244

Kui kõik klubikaaslased olid kogunenud, jõudis täpselt meie grupini ka veterinaaride kamp ja kõik said oma koerad lasta üle vaadata. Aigar ja Mariin käisid  pärast seda võistlejaid registreerimas ja seejärel oli paar tundi vaba aega. Selle ajaga jõudsime raja läbi käia. Kuna distantsid erinesid klasside kaupa, siis ühel hetkel tuli rajal üksteisele lehvitada ja kohtusime uuesti finišis. Aigari ja 1-koera tõukeratta klassis oli distants lühem, kui kärudel ja 2-koera tõuksidel, jalgratturid pidid aga kõige pikema rajaga leppima. Maastik oli suhteliselt lauge, aga vihm oli oma viguritega ka rajale jõudnud ja seal oli kohati üle mõistuse hullud sopakohad!

DSC_1240

Jooksjatel on see eelis, et neil on kõige lihtsam rada valida, kus joosta. Teistel on see juba kõvasti keerulisem. Distantsid oli tänu suurtele vihmahoogudele ja sopastele tingimustele mitmesaja meetri võrra lühendatud. Nendel vahepaealsetel tundidel oli mul lastest kahju. Neil polnud seal kuskil olla ja midagi teha. Rajale minnes jäid nad meist auto juurde, sõbraga koos legodega ehitama. Legodega! Seal mudamülkas, aga jah, nii see oli. Meie auto pagasikate käib alla, tekitades niimoodi lastele hea kõrgusega laua, kus peal sai kenasti mängida.
Rajalt tulles ootasime veel mõne tunni ja siis algas juba avatseremoonia. Oli uhke küll. Sel korral osales MMil üle 30 riigi ja osalejaid oli rekordiline 560 sportlast! Aigari klassis oli registreerunud 38 võistlejat. Kõik riigid kutsuti tähestikulises järjekorras lava pealt läbi. Igat riiki esindas kolm sportlast. Meie omadest läksid Mariin, Aigar ja Richard, Eesti lipud käes, lehvitades ja rõõmsalt naeratades.
Seejärel toimus veel väike koosolek, kuhu olid oodatud team leaderid ja neile jagati võistlejate tarbeks nänn kätte. Selleks päevaks oli kõik. Saime igaüks oma „kodudesse“ puhkama minna, sest mitmel meie klubikaaslasel oli järgmisel päeval juba esimene start. Meie suundusime aga poodi Mr. Properit ostma, et maja minna küürima!

Järgmise päeva hommikul saime teada, et meiega koos elavad seal majas veel ka hiired, kes olid käinud meie kaaavõetud eestimaist hommikupudru karpi närimas. Eelmise õhtu küürimisest sai olemine muidugi mõnusamaks, aga mõte nendest ebameeldivatest neljajalgsetest polnud tore uudis. Õnneks oli meil reedeks terve päev planeeritud ja ei pidanud tervet päeva koos hiirtega veetma. Sõitsime hoopis Berliini!

DSC_1259

Berliin asus meie ööbimiskohast kuskil 200 km kaugusel. Lasime poistel valida, kas tahavad minna loomaaeda või Legolandi. Meie imestuseks otsustati zoo kasuks ja nii me veetsimegi üle 4 tunni mõnusalt aega Berliini imelises loomaaias. Ilm oli ilus ja soe. Nägime kõiki loomi ja mitmete söötmist, mis oli eriti põnev. Lõpuks olime Aigariga juba nii läbi, aga poisid olid energiat täis ja oleksid jaksanud seal veel ringi kapata. Tuuri lõpetasime akvaariumimajas, kus sai kenasti mööda nihverdada igasugustest putukatest ja roomajatest, sest neid on meie loomaaias ka üksjagu. Enne ja pärast loomaaeda tegime veel jalutustiirud Gilpaga, kes meid vahepeal autos ilusti ootas, koer sai ringi nuuskida riigis, kust tema tõug pärit on.

1. päeva start

Hundestars Canicross IFSS MM 5
Foto: Hundestars Canicross

Kui reede oli olnud ilus päikseline ilm, siis laupäeval kallas nagu oavarrest. Aigaril ja Gilpal oli esimene start ja jooksjad pandi paarides startima. Meie kuttide kaaslasteks oli lätlane  oma neljajalgsega. Stardi hetkel oli kõva vihmasadu, stardisirgel olid lombid praktiliselt üle terve raja. Vaatasin nende stardi ära ja suundusin siis pöidlad pihus finiši poole. Ega nad kaua ennast oodata lasknudki. Tulid täitsa uhkes üksinduses ja olid lätlase päris kaugele selja taha jätnud. Mõlemad, nii Aigar kui ka Gilps, olid täiesti läbimärjad ja porised. Kõige porisemal lõigul (pilti võib näha üleval) oli raja kõrval olev kuivem ala piiratud lindiga, seega tuli joosta hüppeliigeseni poris. Aigar oli rajal ka kukkunud, just selle kõige sopasema osa lõpus ning kaotas sellega kindlasti head ja olulised sekundid. Esimese päeva tulemuseks oli 18. koht!

Pavel Slezak - 1päev 1
Foto: Pavel Slezak

Selle päeva õhtul toimus traditsiooniline mushers party, ehk õhtusöök ja pidu, kus kõik sportlased said koos suure-suure telgi all ühiselt aega veeta. Kuna olime mõlemad Aigariga täiesti läbimärjad, siis otsustasime, et käime vahepeal majas ära ja paneme riided kuivama. Lapsed olid õnneks selle päeva suutnud taaskord autos veeta ja nemad olid kuivad, lihtsalt tüdinenud sellest nõmedast ootamisest. „Koju“ saabudes selgus aga, et me maja on nagu hundilaut ja seal ükski riideese küll ära ei kuiva. Aigar läks siis saksa keelt purssides(nad inglise keelt ei rääkinud) uurima, et milles asi on. Lubati kütma hakata, lõpuks saime asjad ilusti kuivama ja õhtusöögile minnes jätsime majas kõik radikad täiega huugama, et tagasi tulles oleks ruumid soojad. Õhtusööki pidime ootama 1,5 tundi! Lätlased tegid järjekorras oodates veel nalja, et eelmine kord Inglismaal olid nad 4 tundi pidanud järjekorras olema, et progress on siiski toimunud.
Sõime kiirelt ära ja sõitsime majja tagasi, et magama minna, sest järgmisel päeval tuli uuesti kõvasti pingutada.

2. päeva start

DSC_1313

Pühapäeval oli ilm kuivem ja rada ning üleüldised poriolud olid veidi tagasi tõmmanud. Aigar oli esimese päeva jooksust saanud kannapõrutuse ja Leedus saadud hüppeliigese vigastus andis ka tunda, seepärast hakkas ta juba 1,5 h enne starti sooja tegema, et kõik ilusti käima saada. Sel päeval startisid jooksjad üksikult. Nägin hästi, kuidas kutid stardijoone taga ootasid. Gilpa on alati suur sahmerdis olnud ja tihtipeale on Aigar vaeva näinud, et koer paigal püsiks ja veoliini ümber jalgade sassi ei ajaks. Sel korral oli Gilpa nagu eeskujulik viieline. Ta ootas täpselt nii joone taga nagu üks õige veokoer olema peab, tehes vahepeal ainult paar edasitõmmet, andes sellega märku, et kohe-kohe saab minna. Seda oli küll ilus vaadata! Nad on selle aastaga, mil Gilpa on veosrpordis olnud, kõvad edusammud teinud. Seda kõike just koera seisukohast vaadates. See ala on 100% talle loodud!

Paulius IFSS MM 1
Foto: Paulius Stravinskas

Teisel päeval läks start samuti väga hästi ja finišisse jõudes saime teada, et nad oma eelmise päeva aega päris mitme sekundi võrra parandanud ja tõusnud ka ühe koha võrra kõrgemale. MM-i lõpptulemuseks sai 17. koht 30st. Tulemused olid suurepärased ja tean, et Aigar jäi tulemusega väga rahule. Edasi saab ainult paremaks minna!

Paulius IFSS MM 4
Foto: Paulius Stravinskas

Kuna koju sõit oli plaanitud meil esmaspäeva hommikule, oli aega jääda vaatama autasustamist.
Kõik võistlejad said mälestuseks sertifikaadi, et on osalnud sellel MMil  ning esikolmik sai kaela uhked medalid ning koertele oli auhinnad välja pannud Josera.

Pavel Slezak - 2päev
Foto: Pavel Slezak

Esmaspäeva hommikul alustasime koduteed. Tagasisõiduks kulus meil ülemõistuse hullud 22 tundi, millest umbes 20 tundi oli Aigar pidevalt rooli taga. Imetlen iga kord tema sõiduoskust ja vastupidavust. Mina magasin suure osa ajast tagaistmel, poisid olid kordamööda issile kaardilugejaks ja meelelahutajaks, et autojuhil uni silma ei tikuks. Koju jõudsime öösel kella 2-3 vahel ja järgmisel päeval tegime kõik koolist ja töölt poppi ning magasime poole päevani. Oma kodus ja oma voodis on ikka kõikse parem olla!
Täname oma vanemaid, Kelgukoerte Klubi Baltosporti ja Kehtna valda, kes toetasid meie ettevõtmist!

IFSS MM Jan Nowak
Foto: Jan Nowak

DSC_1653

Advertisements

Meie pere “Jooksja” ajakirjas!

Enne Poola MMile  sõitmist, tegi ajakiri Jooksja meie perest väikse loo oma ajakirja. Kõigepealt suhtlesime ajakirjaniku Gea Otsaga e-posti teel ja panime suure osa jutust seal kokku, hiljem saime Järve terviserajal kokku ja ta sai päriselt koerakrossi proovida. Meil olid kaasa võetud Genka ja Gilpa, et näidata, kui erinevad need koerad ja tõud tegelikult on. Jooksurada oli niivõrd lühike, et ega see päris õiget ülevaadet jooksjale ei anna, aga natuke sai midagi ikka. Detsembrikuus tuli värske Jooksja müügile ja sealt leiab juba pikema jutu meie perest ja koertest. Ilusad pildid tegi fotograaf Vallo Kruuser.

Aitäh selle toreda artikli ja võimaluse eest tutvustada canicrossi ehk koerakrossi!

Aasta Alaska Malamuut 2016

Iga aasta alguses korraldab Eesti Alaska Malamuutide Liit konkursi, et selgitada enda seast välja tublimad koerad, kes möödunud aastal on oma saavutustega silma paistnud nii näituse kui võistluse osas. 25.02.2o17 toimus malamuutide tõuühingu üldkoosolek ning kuulutati välja konkursi võitjad.

Hea meel on teatada, et meie koerad said selle aasta konkursilt väga tublid tulemused.

Hendra Argentum ehk Genka :
“Aasta juunior” näitusekoer 2. koht – Genka osales vaid ühel näitusel, kaotades viiel näitusel osalenud esikohale vaid mõne punktiga.
“Aasta harrastuskoer” 3.koht

Hellerkantri Barny Bear ehk Barny:
“Aasta Harrastuskoer” 2. koht

img_0427

Lisaks sellele said Genka ja Barny kahepeale auhinna:
“Aasta rakend” 2. koht

img_0417

Oleme väga uhked oma koerte üle. Aitäh Alaska Malamuutide Liidule tunnustuse ja auhindade eest! Väga kaunid rosetid 🙂

Rannametsa koerte luitejooks

17. aprillil toimus järjekordne Rannametsa luitejooks. Aigari jaoks oli see juba kolmas võistlusaasta, minul teine, sest eelmise kevade jooksu pidin hüppeliigese vigastuse tõttu vahele jätma. Võistluspaarid,  Marit-Barny ja  Aigar-Genka, olid jälle valmis starti minema, jalad veel eelmise  päeva Stirnu Buks-i mägedega mõõduvõtmisest kanged. Aigar oli väga motiveeritud, sest peale laupäevast pingutust tundus Luitejooks nagu jalutuskäik pargis. Kuna mul jäi eelmainitud jalavigastuse pärast 1,5 aastat võistlustest vahele, läksin kõigile võistlustele  mõttega, et tervena ja ühes tükis tagasi finišisse jõuda.  Ilm soosis meid, sooja oli alla kümne kraadi ja aeg-ajalt sadas õrna vihma. Vihmasadu lõppes ja päikegi tuli välja peale autasustamist.
Jõudsime võistluskohta varem, kui olime arvanud, seega jäi aega klubikaaslasi tervitada ja juttu rääkida, sest paljusid polnud väga pikalt näinud.

Muideks, sel võistlusel ei kehti päris samad reeglid, mis Baltic Cup-i võistlustel. Võistelda võivad kõik koerad, kes on terved ja vaktsineeritud ning tihtipeale võib sellel jooksul kohata ka pisikesi sülekoeri, kes vapralt koos perenaise/mehega raja läbivad. Ka sel korral oli allapõlve  koerakesi palju. Kui meie oleme harjunud jooksma korraliku veovarustusega, siis Luitejooksul võib kasutada ka tavalist kaela- ja jalutusrihma kombinatsiooni.

Võistlejad lasti starti eelmise aasta tulemuste põhjal, kiiremad olid eespool, aeglasemad taga. Aigar oli 13, mina alles 60, kuna eelmise aasta tulemust mul ette näidata polnud. Kokku oli koertekrossil 80 osalejat ja raja pikkuseks 5,4 km.  Korraldajad olid taaskord suurepärast tööd teinud ja kogu võistlus kulges sujuvalt. Stardikoridoris oli mitu meeskonnaliiget, kes juhendasid, kus keegi seisma peab. Võistlustulle asuti iga 10 sekundi järel. Nägin kaugelt, kuidas Aigar ja Genka startisid. Ilus oli vaadata, Genka vedas väga energiliselt ja reipalt.

IMG_0339

Arvestades, et ta on alles 14-kuune, on ta väga tubli olnud. Pole kerge sellises suures melus olla keskendunud, kui sul pole veel väga võistluskogemusi. Kui ta aprilli algul Racedog Cup-il oli veel ebakindel ja kontrollis pidevalt, kas Aigar ikka jookseb tema taga, siis Luitejooksul oli ta juba kõvasti tublim ja enesekindlam. Kuigi Barny on juba „vana kala“, nagu Aigar ühes eelnevas postituses mainis, pole tal kannatust oodata, millal rajale lastakse. Ta väljendab ennast alati väga häälekalt. Sama tegi ta ka nüüd. Istus stardikoridoris mu juures ja muudkui seletas, tõstis kordamööda oma esikäppasid, et „viska viis“  ja pakkus sellega palju nalja kaasvõistlejatele. Stardid on meil kiired ja jõulised, aga seda seniks, kuni oleme hinge kinni jooksnud ja pulsid on laes, edasi läheb tempo kiire  traavi peale. Kuskil 4 km peal tuli meil mõlemal uus hingamine ja jõud ning tõusud võtsime kindlalt joostes vastu, mitte nagu Stirnu Buksil, kus ka kõvad spordimehed mäkke jalutasid. Lõpupoole püüdsime kinni ühe naisveterani, kellest oleks ka mööda tahtnud põigata, et kiire lõpuspurt veel teha, aga loobusin sellest mõttest kuna tal pole kõige sõbralikum koer ja kaklust me ei tahtnud.
Mulle on alati meeldinud ka Luitejooksu teadustaja, kel on ilus selge hääl ja kes alati tutvustab igat rajale minejat ning tervitab ka rõõmsalt finišis!
Kokkuvõttes saavutas Aigar meeste arvestuses tubli 5. koha, jäädes neljandale kohale alla vaid 5,5 sekundit ning üldarvestuses olid nad Genkaga 15ndad. Aigar on igal aastal oma tulemust kõvasti parandanud, mis näitab, et oleme õigel teel! Saime Barnyga naiste arvestuses 7. koha 16-st ning üldarvestuses jäime 36-ks. Vaadates 2014.a tulemusi, parandasime oma aega peaaegu 4 minuti võrra!

Tõsi, nii minul kui ka Aigaril pole ammu poodiumile asja olnud, aga elus on hulga olulisematki kui võitmine! Pärast iga võistlust on hea meel, et veetsime mõnusas seltskonnas toredalt aega ja jälle on üks sportlik nädalavahetus seljataga ning loomulikult on meil maailma parimad koerad!

Suur tänu Tiinale ja Andrusele ilusate piltide eest!