Baltic Cup 2017 III etapp – Valgevene, Lahoysk

Valgevene 2017 logo
Juba teist aastat järjest oleme ette võtnud sõidu Valgevenesse, et osaleda sealsel Baltic Cup etapil. Kuna minu ja Mariti vene keel ei ole just kõige soravam, siis otsisime ka seekord oma kampa kedagi, kel keel suus oleks. Õnneks saimegi kaubale klubikaaslase Richardiga, kellega tegime ka eelmise aasta reisi koos läbi. Tänu tema ettevõtlikule asjaajamisele saime tervele oma reisiseltskonnale seekord grupiviisa, mis on tavalisest tunduvalt odavam. Richard organiseeris veel majutuse ning sõiduvahend oli ka tema oma nii, et oleme talle väga tänulikud. Võistlusel osalesin mina koos Gilpaga, Marit oli meie  toetusmeeskond.

Kuna eelmise aasta mälestused olid veel värskelt meeles, siis olustiku osas ei olnud meil palju üllatusi. Asjaajamine piiril oli ikka aeglane ja meenutas 90ndaid, veoautode järjekord Valgevene poolel oli ca 6 kilomeetrit. Suuremad maanteed on tasulised, selle jaoks tuli auto tuuleklaasile paigaldada seadeldis, mis tee peale paigaldatud väravate alt läbi sõites meie arvelt „Lukashenkodollareid“ maha piiksutas. Mootorikütus, gaas, kohalik alkohol ja sigaretid on väga odavad, ülejäänud hinnatase ei jää meie omale alla. Suured teed ja linnad on kõik väga puhtad ja korras.

Valgevene Baltic Cup üritust korraldas spordiklubi ОО «Клуб Северных Ездовых Собак» eesotsas Denis Lobanoviga. Võistlus oli väga hästi korraldatud, kõik sujus vastavalt päevakavale, auhinnalaud oli rikkalik, medalid olid väga erilised.

Võistlus toimus Lahoyski oblastis, kuppelmaastikuga männimetsas. Rada oli 4,4 km pikk, millest esimesed 1,5 kilomeetrit oli lauge, järgnes 2 kilomeetrit tõusu, kus tõusumeetreid kogunes 60. Tõus kulmineerus järsu künkaga, peale mida algas ca 1km pikkune laskumine. Meie osalesime canicrossi klassis. Minu ja Gilpa jaoks oli tegemist korraliku proovilepanekuga kuna taolise pika tõusuga ei ole meie jalad harjunud. Küngastest ülesrebimine ei ole sama, mis mööda lauget tõusu üles ronida. See on asi, mida kindlasti võiks tulevikus arendada.

Belarus 2017 Ricardas Venys 3Belarus 2017 Ricardas Venys 1
Esimese päeva start. Fotograaf: Ricardas Venys

Esimesel päeval tuiskasime täie hooga rajale, esimese kilomeetri tempo oli 2:50 min/km. Järgnev tõus oli väga väsitav, motivatsioon edasi pingutamiseks oli ees ootav laskumine. Laskumisel saime hoo jälle ülesse ja jõudsime järgi DS2 malamuudi-rakendile, millest pidime mööduma. Paraku on malamuutidel kombeks hakata hullupööra vedama, kui keegi neist möödub. Nii juhtus ka seekord ja peagi olid nad meil hirmsa hooga kannul. Tundus, et ma ei saa eest ära ja tõmbasin tee äärde, et nad mööda lasta. Mööduda nad ei soovinud, pigem tahtsid koerad Gilpat rünnata. Panime kiirelt punuma ja ei vaadanud enam taha, vaid otsisime pikisilmi finišijoont. Paraku läks selle sehkendamisega palju väärtusliku aega kaotsi ja tulemuseks 14:57 ehk oma klassis päeva neljas aeg.

Belarus 2017 Paulius Stravinskas
Pilt rajalt. Fotograaf Paulius Stravinskas

Teise päeva start ei olnud nii terav, üritasin hoida jõuvarusid eesseisva tõusu jaoks. Eelmise päeva pingutus andis tunda ning samm ei olnud nii kerge. Päästev langus ei tahtnud kuidagi tulla. Kuna vahe kolmanda kohaga oli peale esimest päeva 19 sekundit, siis seda püüda tundus ebareaalne, eesmärk oli mitte lasta end kinni püüda viienda koha omanikul, kes oli meist 11 sekundi kaugusel. Õnneks ei olnud rajal takistusi ja saime eelmise päeva aega parandada 21 sekundi võrra. Tulemuseks siis 14:36 ehk päeva kolmas aeg.

Belarus 2017 Ricardas Venys 2
Vähemalt üks meist tundub olukorda nautivat. Fotograaf: Ricardas Venys

Kahe päeva kokkuvõttes saime ausa neljanda koha, esimese päeva viperus on jälle õppetund ja kogemus. Kelgukoeraspordis tuleb selliseid asju ikka ette, kui mitte endal, siis kellelgi teisel, seega und ei kavatse sellepärast kaotada. Olen rahul enda ja Gilpa edusammudega. Näha on, et meie praegune lähenemine treeningutele kannab vilja, loodan seda rada mööda edasi minnes meie koostööd ja vormi eesseisvaks tiitlivõistluseks veelgi arendada. Järgmine suurem võistlus toimub juba 14.-15. oktoober Jõulumäel, kus leiab aset Balto Sügiskross 2017 ehk Baltic Cup IV etapp.

DSC_0895

 

Advertisements

Öine matk malamuutidega 24. veebruar 2017

Täna hakkas alates 16:00 kõva lumesadu pihta ja meil Maritiga tekkis mõte minna malamuutide ja poistega väiksele matkale pimedas. Kui siis õhtul õue sättisime, ootas meid ees suur üllatus. Vähemalt 15 cm puhast lumepuudrit oli maha tulnud. Tegime kambaga 3 km matka mööda teid ja karjamaid ning käisime ka “kummituste” metsas. See viimane oli nali poiste jaoks. Kui metsa jõudsime, siis Hendrik nõudis, et kus need kummitused siis on.

Pärast panime malamuudid kolmekesi kelgu ette ja tegime mõlema poisiga kelguringi ka. Kui ikka selline lumi taevast alla sajab, siis tuleb võimalust kasutada, sest mine tea, mis ilma hommik jälle toob.

Tänasest õhtust valmis ka väike videoklipp, mille lisasime oma videode leheküljele.

Kehtna valla perepäev

img_0044
Täna, 24. veebruaril, toimus  Vabariigi aastapäeva ja valla sünnipäeva puhul Kehtna mõisapargis perepäev. Meid oli kutsutud sinna, et tutvustada pere ühist hobi – kelgukoerasporti. Marit võttis me tegemistest rääkimise enda peale, sest ega ilmaasjata öelda, et on isamaa ja emakeel. Meie poistega tutvustasime koeri ja näitasime oma veovarustust ning Käeväe Käsitöögaraaži meistri, Peebu,  tehtud sportkelku. Kaasa võtsime  kaks neljajalgset sõpra – Genka ja Gilpa, keda kõik huvilised said oma käega katsumas käia. Gilpa jaoks oli suur inimeste hulk natuke ärevust tekitav, tema jaoks on oluline olla oma inimeste lähedal. Genka see- eest oli nagu sulavõi ning nautis kõikide paisid ja patsutusi ning nii mõnigi väike laps sai tänu Genkale näo puhtaks 🙂
Tegelikult oleks olnud veel palju, millest rääkida, aga nagu ikka, kipuvad õiged mõtted ja sõnad pigem tagantjärgi pähe tulema.

16586980_1162650407191482_2067915368830524123_oaixjagenx

Pärast seda, kui Marit lõpetas meie pere tegemistest rääkimise, saime toreda üllatuse osaliseks. Nimelt andis valla spordi- ja noorsootöö spetsialist, Artur Ojasalu, meile tagantjärgi üle Kehtna valla kõige sportlikuma pere tiitli. Selle puhul saime vallavanema poolt allkirjastatud tänukirja saavutuste eest kelgukoeraspordis ning neli valla sümboolikaga rinnamärki. Saime oma kiituse kätte väikse hilinemisega, kuna valla sünnipäeva auks toimunud vallavanema vastuvõtu ajal olime Maritiga Lätis kelgukoeraspordi talvistel meistrivõistlustel. Kui üldse on olemas mõjuv põhjus mitte jõuda sellist auhinda õigeaegselt vastu võtma, siis see on ilmselt üks neist.

Oleme väga tänulikud meile osaks saanud tunnustuse eest! Isekeskis murrame nüüd pead, kes meid sellisele tiitlile nomineeris. Aitäh!
Ilusat Vabariigi aastapäeva kõigile!

 

Ellujäämiskursused Lätis ehk Latvian Winter Championship 2017

16826042_1329004257160618_3758315370312825718_o

Möödunud nädalavahetusel, 18-19 veebruar 2017, toimus Lätis järjekordne talvine kelgukoeraspordi meistrivõistlus, mis oli meie jaoks juba tuttavas kohas, Smeceres Sporta Baze´s. Meie eelmise aasta kogemusest saab lugeda siit. Uskuge või mitte, aga ka sel aastal oli seal lumi maas. Igal pool mujal oli maa must, aga umbes 30 km enne võistluspaika kattusid põllud lumega ja tekkis täitsa talvine tunne. Vaatamata sellele oli ilm siiski pigem kevadine ja lumi, millega rajad kaetud, üsna vesine ja sula.

img_9857

Tegelikult oli juba eelmise aasta võistlusel selge, et tahan sinna tagasi minna. Möödunud aastal liitus meie perega saksa lühikarvaline linnukoer Gilpa, kellega hakkasin võistlema canicrossis. Olin kindel, et kui see aasta talvine võistlus tuleb, osalen temaga suusatajaveos (SJ1). Pidin ainult korralikult suusatamise selgeks saama, sest Gilpa on palju kiirem koer kui meie malamuudid. Kahjuks jäi ka sel aastal meie kandis tali taeva ning pean tunnistama, et pole suuski kordagi alla saanud. Lõpuks oli aeg sealmaal, et tuli langetada otsus ja sel korral otsustasin proovida kätt kahe koeraga kelguveo klassis (SP2) vaatamata sellele, et kelgutamises mul samuti palju kogemusi pole. Minu varasem kelgutamise kogemus on piirdunud mööda laugeid külateid sõitmisega.
Kelgutamine on ju lihtne, mõtlesin, mis saab minna valesti?!

Oli ainult üks probleem- meil pole korralikku võistluskelku. Õnneks aitasid sõbrad Käeväe Käsitöögaraazist hädast välja ja laenasid ühte enda valmistatud kelkudest. Kelgumeister Peep on nüüd juba üle aasta ise kelkusid valmistanud ja müünud neid nii Eestis kui Soomes. Mina igal juhul ootasin väga, et saaksin tema kelku katsetada. Paraku selgus kohapeal, natuke enne starti, et isegi SP2 klassis peab kelk olema varustatud lumeankruga, mida meil kaasas ei olnud. Hea, et on olemas häid inimesi- aitäh Ain ja Kersti Reppo, et laenasite mulle võistluseks oma Danlerit. Kellele see nimi midagi ei ütle, siis Danler on nagu kelgumaailma vormel 1.
1. päev – 5 km pikkune rada, mis läks osaliselt mööda kunstlumega kaetud suusastaadionit ja siis pööras metsa vahele. Starti minnes polnud mul aimugi, mis saama hakkab. Siit- sealt sain õpetussõnu, kuidas kelku kurvis keerata ja mulle hakkas tunduma, et võib- olla ei olegi kelgutamine päris nii lihtne kui mulle tundunud oli!

  • Pildiseeria esimese päeva stardist. Fotograaf Liesma Sakoviča

Stardiaeg kukkus, tegime ilusa stardi ja kohe tuligi esimene kurv, mille läbisime väga ilusti. Edasi minnes said mu kahtlused siiski reaalsuseks ja peagi tuli ka esimene kukkumine, millele järgnes veel üks kukkumine ja nii mõnestki rajaäärsest kraavist läbi sõitmine.

  • Siin on natuke jäänud pildile, kuidas kelk lappama läks. Hetk peale viimast pilti olin juba külili maas.
    Fotograaf Richard Põldmaa

Rajameistrid olid kindlasti andnud endast parima, et kesistes lumeoludes korralik rada teha. Kahjuks oli lumi sula ja muutus koerte jalgade all kiiresti pudruks ja hakkas läbi vajuma. Olin stardijärjekorras viimaste seas ning seega ei olnud minu stardi ajaks korralikust rajast enam midagi alles. Nagu ikka ei puudunud rajal pikad tõusud ja järsud kurvilised laskumised. Mulle ja koertele on jätkuvalt tõusudest üles minek võõras ning see võttis korralikult läbi. Tõusude ja langustega pole ikka sama, mis mööda siledat külateed kihutada. Rada ei olnud ainult meie jaoks raske- mitmed osalejad katkestasid ja loobusid teise päeva stardist.

img_0531
  • Rakend tuleb finišisse ilma musherita. Fotograaf Liesma Sakoviča

Oli ohtralt kukkumisi ja vähemalt üks rakend tuli finišisse ilma musherita (loe: juhita) ja üks osaleja viidi lausa kiirabiga minema, kes nagu hiljem selgus, oli õnneks ainult natuke kõvemini põrutada saanud.
Lisaks kukkumistele tekkis meil rajal olukord, kus mööduva 4- koera rakendi tagumise paari koer tuli Genkale kallale ja nii minul, kui ka teise rakendi juhil, tuli koeri lahutama minna. Õnneks oli kerge kokkupuude ja mõlemad koerad jäid terveks ning olid nõus ilusti võistlust jätkama. Finišisse jõuda oli muidugi suur rõõm, kuigi toss oli korralikult väljas, aga tunne oli hea  ja esimene mõte peas oli:”Jess, ära tegime ikkagi!”

  • Viimane kurv enne finišisirget. Fotograaf Liesma Sakoviča

2. päev – võistlejate ja koerte turvalisuse huvides otsustati metsavaheline osa välja jätta ning teha rada ainult mööda kunstlumega kaetud osa. See tähendas, et pidime sõitma 2 korda 2,5 km ringi. See tekitas paljudes, kaasa arvatud minus, hirmu, sest olin kindel, et koerad ei ole nõus minema teisele ringile. Tavaliselt läbitakse võistlustel alati ainult üks ring, kui me kodus trenni teeme, siis läbime ka ühe ringi. Õnneks läks enamikel teisele ringile minek hästi ja kes jäid hätta, said abi rajakohtunikelt. Tegelikult oli raja muutmine ainuõige variant, kuna pühapäeval sadas vihma ja lörtsi segamini ning metsavaheline osa oleks olnud veelgi halvemini läbitav. Uus ring läks mööda laia kunstlumega kaetud rada, mis oli suusastaadionilt suures osas nähtav, pakkudes rohkem vaatemängulisust ka pealtvaatajatele. Raja läbisime ilma kukkumisteta ja ligi minut kiirema ajaga kui eelmisel päeval.

dsc_0253

  • Uhke Genkaga poodiumil. Fotograaf Richard Põldmaa

Minu klassis (SP2 RNB) alustas võistlust 4 osalejat. Teenisime Genka ja Barnyga välja hõbemedali ehk teise koha. Esikohale, kes sõitis siberi huskydega kaotasime  üsna pika puuga, kuid kolmanda koha jätsime see eest endast kaugele maha. Olen nende kahe vahva malamuudiselli üle väga uhke. Loodetavasti ei jää järgmisel hooajal tali taeva ning saame lisaks kuivamaa aladele ka kelgutamise ja suusatamisega tegeleda.

fullsizerender3

PS! Läti telekaamerad on meid kahel korral kinni püüdnud. Videot saate vaadata siit! Oleme kaadris alates 0:37 ja 1:35.

Nüüd hakkame valmistuma eesseisvaks kuivamaa hooajaks!

Stirnu Buks ehk mägironimine Lätis

Laupäeval, 16. aprillil käisime Mariti ning Barny ja Genkaga Lätimaal canicrossi populariseerimas. Hetke pärast selgitan, millest selline sõnavalik.

Räägin alustuseks natuke võistlusest, millel nimeks Stirnu Buks. Tegemist on suure kolmeetapilise maastikujooksu võistlusega, kus on võimalik joosta mitut erinevat distantsi, alates 5 km kuni 35 km. Kõik jooksud algavad massistardiga. Stirnu Buks esimene etapp toimuski laupäeval Riekstukalns mäesuusakeskuses, kus oli osavõtjaid ligi 1700. Esimest korda korraldati tänavu lisaks tavajooksudele ka 5 km canicrossi jooks. Korraldajad olid samad, kes on juba mitu aastat korraldanud Racedog Cup´i. Tegelikult ei ole selles midagi uudset, Luitejooksu raames on koerte luitekrossi juba aastaid korraldatud. Eriliseks tegi selle võistluse see, et ka canicross pidi algama massistardiga ja see tundus meile nii põnev, et me lihtsalt pidime võimalust kasutama ja seda proovima.

Võistlusele registreerimine algas kell 9 hommikul, mis tähendas, et meie päev algas kella neljast, et saaksime kell 5 sõitma hakata ja paraja varuga kohale jõuda. Hommikune ilm oli külm ja tuuline, lootsime parimat. Hiljem tuli päike välja ja läks üsna soojaks, õnneks jäi külm tuul puhuma. Kohale jõudes nägime, et mõned nõlvad on osaliselt veel lumega kaetud. Jalutasime Maritiga registreerimistelgi poole, tee viis läbi suusanõlva jalamil asuva stardikoridori. Heitsime nalja, et start läheb raudselt otse sellest mäest üles.

Egons Ansbergs 5

Foto: Egons Ansbergs

Musherite koosolekul lajatati meile kohe ette tõsiasi, et rada on väga raske ning lisaks käänulistele metsateedele tuleb vallutada kaks suusamäge. Korra tundus, et tehti nalja, küsisime siis igaks juhuks üle. Teil on siin ju suusatõstuk, äkki ikka teete nalja? Ei tehtud nalja. Veel öeldi, et mitmes kohas on raja peal veel lumi maas ning  ühes kohas on jäme puu rajale kukkunud, vaadake ise kas hüppate üle, lähete alt või jooksete ringiga.

Nüüd selgitan postituse esimest lauset. Organiseerijad rääkisid osavõtjatele, et see on neil esimene kord sellise suure jooksuvõistluse raames koerakrossi korraldada ja et see on hea võimalus tutvustada seda spordiala, millest paljud siiani veel midagi ei tea. Veel öeldi, et raja peal on palju kaameramehi ja fotograafe ning me peaksime kõik üritama võimalikult head välja näha kuna nad üritavad ikkagi siin canicrossi populariseerida. Loomulikult käis see jutt läbi huumoriprisma ja selle pärast me nüüd ütlemegi naljatledes, et käisime Lätis canicrossi populariseerimas.

Kuna Stirnu Buks koerakrossi võistlus toimus esimest korda, siis osavõtjaid ei olnud palju. Kokku oli meid kõigest 21 paari, mis tähendas, et start ei olnud väga massiline, kuid siiski ühine ja seetõttu meie jaoks uus kogemus. Jäime Maritiga stardikoridoris targu tagumisse ritta, sest kunagi ei tea kuidas mõni võõras koer võib käituda. Lisaks on Genka meil noor ja tuline hing, kes kipub teiste isastega tüli norima. Barnyle seevastu ei lähe võõrad koerad üldse korda. Nüüd tagasi vaadates tõdesime, et olime liiga tagasihoidlikud ja oleksime võinud natuke julgemalt ettepoole trügida, sest kui anti start, olid kõik koerad keskendunud jooksmisele ja vedamisele. Kellelgi ei olnud aega ega tahtmist tüli norida.

Stirnu Buks 2016

Foto: Juris Maurans

Rada oli 5 km pikk ja tõeline katsumus nii meile kui koertele. Suusamäe tõusude peal jalutasid vähemalt osa maast enamik osavõtjatest. Canicrossi populariseerivad fotograafid pildistasid agaralt meie mäkkeronimise pingutusi selle asemel, et saada häid kaadreid mäest alla tuhisevatest koertest ja nende taga olevatest jooksjatest, kes teevad kõik endast, et püsti jääda. Finiši lõpusirge viiski suusanõlva tipust alla ja seal ootas miski, mida me oma võistluste ajal eriti tihti ei näe – aplodeeriv publik. See oli tõeliselt hea tunne, kui sellise pingutuse lõpusirgel kaasa elatakse. Kõik osavõtjad said ka väga ilusad medalid kaela.

Stirnu Buks medalid 2016

Marit ütles vahetult pärast finišeerimist, et kirus ennast maapõhja kuna sinna jooksma tuli ning homsel luitejooksul küll joosta ei kavatse. Hiljem kui pulss taastus ja sai natuke hinge tõmmata, siis tõdes, et luitekross ei ole läbitu kõrval enam midagi ja et tegelikult oli tore ennast jälle ületada. Tõepoolest oli! Motiveerivad olid seekord ka võistlustulemused, sest mõlemad võistluspaarid (Aigar-Genka ja Marit-Barny) tulid 6. kohale. Rajal oli 10 meest ja 11 naist koos koertega.

Aigar Stirnu Buks 2016

Foto: Egons Ansbergs

Marit Stirnu Buks 2016

Foto: Juris Maurans

21. mail toimub Stirnu Buks teine etapp Siguldas, kuid kahjuks on meie koerte jaoks siis juba liiga palav ning me ei saa sellest osa võtta. Õhtul koju jõudes olime nii väsinud, et vajusime kell 21.30 ööunne, et järgmisel päeval varakult ärgata ja seada suund Rannametsa luitejooksule. Sellest kirjutame ka peagi.

Stirnu Buks selfie

Sportlik nädalavahetus Lätimaal ehk Racedog Cup 2016

9. ja 10. aprillil käis meie pere Lätimaal, kelgukoeraspordi võistlusel Racedog Cup 2016. Seda ürituste sarja on korraldatud 2013. aastast ning meie oleme igal aastal väiksema või suurema koosseisuga kohal olnud. Aastate jooksul on Racedog Cup kasvanud ning tänaseks on see osa IFSS maailmakarikasarjast ja Baltic Cup sarjast. Tänavune võistlus oli esmakordselt kahepäevane.

Sellel aastal oli vahetatud võistluse asukohta, mis otse loomulikult tähendas, et saime natuke ekselda. Õnneks leidsime Riia lähistel asuvast männimetsast ülesse õige koha. Uus võistlusrada ja asukoht pakkusid mõnusat vaheldust tavapärasele liivasele pinnasele, kus Racedog Cup toimunud on. Lastele ja koertele ju liiv meeldib ja liivale teatavasti meeldib igale poole ronida ning kojujõudes meenutas autosalong liivakasti.

Rada oli 5 km, lasterada 700 m pikk, üsna lauge, mitmete pöörete ja järskude kurvidega ning viis läbi metsa ja üle lagendike. Ideaalne jooksurada, sellist oleks omale kodu lähedale vaja. Stake-out ala oli ühel metsalagendikul, kus kasvasid noored männid ja mätas oli juba täitsa kuiv.

photo

Ilm oli kevadiselt soe ja päikseline, ühesõnaga väga halb rakendispordi harrastamiseks. Kõlab imelikult, aga võistluse mõttes oleks isegi paduvihm parem olnud. Tegelikult oli mõnus, et päike paitas ja mets oli kuiv ning ei pidanud külmetama, aga võistluse mõttes oli tegemist juba üsna palava ilmaga, mis mõjutas eelkõige põhjamaiste kelgukoerte sooritust. Liigse palavuse tõestuseks olid finišeerivate koerte maani ulatuvad keeled. Õnneks olid finiši alas suured veekausid.

Barny Racedog Cup

Seekord osalesime me kõik koerakrossis, kus koer veab enda järel jooksjat, kes peab koeraga sammu pidama ning samal ajal koera juhendama, ergutama. Lisaks minule ja Maritile olid kaasas meie pojad, Hendrik ja Randel. Randeli jaoks oli see esimene võistlus väljaspool Eestit. Koertest olid kaasas Genka, kes osales oma esimesel võistlusel, ja Barny.

Võistluspaarid olid meil järgnevad:

Aigar ja Genka

Aigar ja Genka Racedog 2016

Genkal oli see täitsa esimene võistlus ja seda arvestades oli ta väga tubli. Raja peal oli aru saada, et ta tundis Barnyst puudust, sest trenni on nad teinud kahekesi, tõukeratta ees. Kogu olukord oli tema jaoks natuke ootamatu ja võõras ning mulle tundus, et ta tundis end kindlamalt kui mind silmanurgast näha sai. Teiseks päevaks oli ta juba palju kindlam ning tänu sellele saime ka oma aega märgatavalt parandada. Genka on alles nooruk, kes kasvab veel nii kogult kui hingelt ja ta on väga lootustandev veokoer.

Marit ja Barny

Marit ja Barny Racedog 2016

Barny on võistlustel juba “vana kala” ning teadis hästi, mis ja kuidas peab tegema. Kahjuks ei lubanud palav ilm teha 100% pingutust. Esimesel päeval tahtis mööduv saksa lambakoer Barnyt rünnata ning nad pidid seisma jääma tükiks ajaks, et jooksja koos koeraga jõuaks eest ära kuna sakslane tahtis korduvalt ümber keerata ja uuesti rünnata. Barny ise ei tee möödujatest või ise möödumisel teistest kunagi välja, mis teeb temast ideaalse veokoera.

Hendrik ja Genka

Hendrik ja Genka racedog 2016

See on võistlustel ikka nii, et koerakrossi klass stardib kõige viimasena ja peale seda algavad lastejooksud. Seekord oli vahe täiskasvanute jooksu ja lastejooksu vahel nii väike, et meie ja koerad saime vaevalt hinge tõmmata, kui tuli lapsed võtta ja kiirelt uuesti stardi poole joosta. Sinna vahele pidi veel mahtuma poistele veovarustuse parajaks sättimine ja selga ajamine. Tavaliselt oleme joosknud nii, et vanem hoiab jalutusrihma, mis on kinnitatud koera kaelarihma külge ja laps on veoliiniga kinnitatud veotrakside külge. Jalutusrihmaga on võimalik koera ohjata ja vajadusel pidurdada. Esimesel päeval läks starti jõudmine nii napiks, et polnud aega kinnitada lisarihma ja Hendrik pidi jooksma täitsa ise. Marit jooksis temaga kaasa ja sai tal vajadusel käest kinni hoida. Lõpus oli poiss igaljuhul sellise spurdi teinud, et Marit talle järgi ei jõudnudki. Teisel päeval jooksis Hendrik juba terve distantsi ilma käest kinni hoidmata.

Randel ja Barny

Randel ja Barny racedog 2016

Randeli jaoks oli see esimene võistluskogemus väljaspool Eestit ja üldse teine võistlus kogu elus. Ta oli väga vapper ja vist ka kõige noorem jooksja sel võistlusel. Peale esimese päeva jooksu ütles ta mulle, et tahab homme joosta ilma käest kinni hoidmata, ainult siis võib käe talle anda, kui ta ise seda palub. Sedasi saigi tehtud ja teise päeva jooksu ajal tahtis ta ainult korraks, mäest alla minnes, käest kinni võtta.

poisid ja Maia

Oma stardiaega oodates oli poistel palju tegemist, sest meie klubikaaslasel oli võistlusele kaasa võetud 7-kuune husky kutsikas nimega Maya. Maya oli kaasa tulnud, et harjuda olustikuga ja võõraste inimestega. Hendrik ja Randel olid suurepärased lapsehoidjad, küll veeti vett ja käidi pissiringidel, pandi süüa ja käidi niisama jalutamas. Huskykutsikas Mayale meeldis poiste hoolitsus väga ja poisid muidugi oleks ta võimalusel kohe omale koju võtnud.

Hendra racedog 2016

Selline oli meie pere sportlik nädalavahetus Lätimaal. Peagi on põhjust kirjutada järgmistest ettevõtmistest, sest aprillikuu on võistluseid täis!

DSC_1851_20160410183301622

DSC_1776

photo(1)

Niimoodi laetakse koeraga koos patareisid!

Aitäh fotograafidele ilusate piltide eest!

Tuleval nädalavahetusel ootab mind ja Maritit ees ühisstardiga koerakrossi võistlus “Stirnu Buks” Lätis ja “Rannametsa koerte luitejooks” Häädemeestel.