Stirnu Buks ehk mägironimine Lätis

Laupäeval, 16. aprillil käisime Mariti ning Barny ja Genkaga Lätimaal canicrossi populariseerimas. Hetke pärast selgitan, millest selline sõnavalik.

Räägin alustuseks natuke võistlusest, millel nimeks Stirnu Buks. Tegemist on suure kolmeetapilise maastikujooksu võistlusega, kus on võimalik joosta mitut erinevat distantsi, alates 5 km kuni 35 km. Kõik jooksud algavad massistardiga. Stirnu Buks esimene etapp toimuski laupäeval Riekstukalns mäesuusakeskuses, kus oli osavõtjaid ligi 1700. Esimest korda korraldati tänavu lisaks tavajooksudele ka 5 km canicrossi jooks. Korraldajad olid samad, kes on juba mitu aastat korraldanud Racedog Cup´i. Tegelikult ei ole selles midagi uudset, Luitejooksu raames on koerte luitekrossi juba aastaid korraldatud. Eriliseks tegi selle võistluse see, et ka canicross pidi algama massistardiga ja see tundus meile nii põnev, et me lihtsalt pidime võimalust kasutama ja seda proovima.

Võistlusele registreerimine algas kell 9 hommikul, mis tähendas, et meie päev algas kella neljast, et saaksime kell 5 sõitma hakata ja paraja varuga kohale jõuda. Hommikune ilm oli külm ja tuuline, lootsime parimat. Hiljem tuli päike välja ja läks üsna soojaks, õnneks jäi külm tuul puhuma. Kohale jõudes nägime, et mõned nõlvad on osaliselt veel lumega kaetud. Jalutasime Maritiga registreerimistelgi poole, tee viis läbi suusanõlva jalamil asuva stardikoridori. Heitsime nalja, et start läheb raudselt otse sellest mäest üles.

Egons Ansbergs 5

Foto: Egons Ansbergs

Musherite koosolekul lajatati meile kohe ette tõsiasi, et rada on väga raske ning lisaks käänulistele metsateedele tuleb vallutada kaks suusamäge. Korra tundus, et tehti nalja, küsisime siis igaks juhuks üle. Teil on siin ju suusatõstuk, äkki ikka teete nalja? Ei tehtud nalja. Veel öeldi, et mitmes kohas on raja peal veel lumi maas ning  ühes kohas on jäme puu rajale kukkunud, vaadake ise kas hüppate üle, lähete alt või jooksete ringiga.

Nüüd selgitan postituse esimest lauset. Organiseerijad rääkisid osavõtjatele, et see on neil esimene kord sellise suure jooksuvõistluse raames koerakrossi korraldada ja et see on hea võimalus tutvustada seda spordiala, millest paljud siiani veel midagi ei tea. Veel öeldi, et raja peal on palju kaameramehi ja fotograafe ning me peaksime kõik üritama võimalikult head välja näha kuna nad üritavad ikkagi siin canicrossi populariseerida. Loomulikult käis see jutt läbi huumoriprisma ja selle pärast me nüüd ütlemegi naljatledes, et käisime Lätis canicrossi populariseerimas.

Kuna Stirnu Buks koerakrossi võistlus toimus esimest korda, siis osavõtjaid ei olnud palju. Kokku oli meid kõigest 21 paari, mis tähendas, et start ei olnud väga massiline, kuid siiski ühine ja seetõttu meie jaoks uus kogemus. Jäime Maritiga stardikoridoris targu tagumisse ritta, sest kunagi ei tea kuidas mõni võõras koer võib käituda. Lisaks on Genka meil noor ja tuline hing, kes kipub teiste isastega tüli norima. Barnyle seevastu ei lähe võõrad koerad üldse korda. Nüüd tagasi vaadates tõdesime, et olime liiga tagasihoidlikud ja oleksime võinud natuke julgemalt ettepoole trügida, sest kui anti start, olid kõik koerad keskendunud jooksmisele ja vedamisele. Kellelgi ei olnud aega ega tahtmist tüli norida.

Stirnu Buks 2016

Foto: Juris Maurans

Rada oli 5 km pikk ja tõeline katsumus nii meile kui koertele. Suusamäe tõusude peal jalutasid vähemalt osa maast enamik osavõtjatest. Canicrossi populariseerivad fotograafid pildistasid agaralt meie mäkkeronimise pingutusi selle asemel, et saada häid kaadreid mäest alla tuhisevatest koertest ja nende taga olevatest jooksjatest, kes teevad kõik endast, et püsti jääda. Finiši lõpusirge viiski suusanõlva tipust alla ja seal ootas miski, mida me oma võistluste ajal eriti tihti ei näe – aplodeeriv publik. See oli tõeliselt hea tunne, kui sellise pingutuse lõpusirgel kaasa elatakse. Kõik osavõtjad said ka väga ilusad medalid kaela.

Stirnu Buks medalid 2016

Marit ütles vahetult pärast finišeerimist, et kirus ennast maapõhja kuna sinna jooksma tuli ning homsel luitejooksul küll joosta ei kavatse. Hiljem kui pulss taastus ja sai natuke hinge tõmmata, siis tõdes, et luitekross ei ole läbitu kõrval enam midagi ja et tegelikult oli tore ennast jälle ületada. Tõepoolest oli! Motiveerivad olid seekord ka võistlustulemused, sest mõlemad võistluspaarid (Aigar-Genka ja Marit-Barny) tulid 6. kohale. Rajal oli 10 meest ja 11 naist koos koertega.

Aigar Stirnu Buks 2016

Foto: Egons Ansbergs

Marit Stirnu Buks 2016

Foto: Juris Maurans

21. mail toimub Stirnu Buks teine etapp Siguldas, kuid kahjuks on meie koerte jaoks siis juba liiga palav ning me ei saa sellest osa võtta. Õhtul koju jõudes olime nii väsinud, et vajusime kell 21.30 ööunne, et järgmisel päeval varakult ärgata ja seada suund Rannametsa luitejooksule. Sellest kirjutame ka peagi.

Stirnu Buks selfie

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s