Meie pere sõit Poola MMile!

DSC_1325

Nüüd, mil uus aasta ja hooaeg on kätte jõudnud, tuleks veel kiirelt teha eelmise aasta tippsündmusest väike ülevaade!
Nimelt toimusid 23-26 november 2017 Poolas rahvusvahelise kelgukoeraspordi föderatsiooni (IFSS) maailmameistrivõistlused.

21.11 pakkisime oma asjad ja pere auto peale ning võtsime suuna Läti-Leedu piiri poole, kus oli ka esimene ööbimine, et sõitu veidi jupitada ja inimlikumalt need 1300 km autos üle elada. Järgmisel hommikul varavalges tuli läbida Leedu ja peaaegu terve Poola, sest võistluspaik asus umbes 100 km Saksamaa piirist. Hilisõhtul jõudsime oma Poola ööbimispaika, mis pidi olema väike mägimajake, aga tegelikult oli 3 majaga ridaelamu ühe väikse linnakese ääres. Maja broneerides nägi see piltidelt väga ilus ja korralik välja, isegi soovitused olid head ning väideti, et tegu on lastesõbraliku ja lemmikloomi tuppa lubava majutusasutusega. Kohale jõudes avanes meile aga üsna räbal vaatepilt. Pimedas ei saanud välisest muljest aru, aga sees oli jube koni hais, seinad olid plekke täis ja mustad, põrand kleepus nii, et võisid sokkidega sinna kinni takerduda ja ninuli kukkuda, vannitoas duššinurk lekkis, nii et põrand kõik uppus ja loomulikult oli kivipõrand seal jääkülm! Ühesõnaga väga räpane! Kuna kell oli palju ja kõik olime pikast päevast väsinud, läksime kiirelt magama, et uus päev saaks kiiremini alata. Järgmisel päeval, ehk neljapäeval, oli meistrivõistluste avapäev. Hommikul said team leaderid paberitega natuke majandada ja oma riigi meeskonnad ära registreerida, päeva teises pooles oli pidulik avamine.

Koźle_WLKP_3

Võistluskoht asus väikses Kozle nimelises külas. Meie mõistes ta polnud küll päris tavaline küla, sest kes on enne näinud, et meil siin Eestis oleks külateed munakivisillutisega? Kui siis avanes vaade stake out alale, vajusid meil Aigariga suud lahti.

DSC_1239

Üks buss koos koerte järelhaagisega oli „kõhuni“ mudamülkasse vajunud ja traktor üritas teda sealt välja tirida. Asi oli nii hull, et ka traktor jäi kinni ja teda tuli omakorda veidi suurem trakats välja tõmbama. Kui olime sellest hullumeelsest pildist toibunud, otsustasime, et me ei pea ilmtingimata stake out alale sõitma, meil on ainult 1 koer kaasas ja saame auto tänava peale jätta. Käisime ja uurisime ringi, et mis meid veel ees ootas. Stardiala oli umbes kilomeetri kaugusel põllu peal, aga et sinna pääseda, tuli enne hüppeliigeseni sisse vajudes suur vesine ja porine põld ületada. Avatseremooniaks ja autasustamiseks püsti pandud telk asus samuti pehmel maastikul, seal samal põllul. Söögitelgid ja wc-d, no kogu kupatus oli selle suure sopase põllu peal! Hea,et meil kõigil kummikud kaasas olid. Nägime tuttavaid leedukaid ja nemad ütlestid, et eestalste parkimisala on hoopis teises stake out-is, mis pidi palju kuivem olema, kui see, mida esimesena nägime. Otsisime seejärel õige koha üles ja seal olid tõesti palju paremad tingimused.

DSC_1244

Kui kõik klubikaaslased olid kogunenud, jõudis täpselt meie grupini ka veterinaaride kamp ja kõik said oma koerad lasta üle vaadata. Aigar ja Mariin käisid  pärast seda võistlejaid registreerimas ja seejärel oli paar tundi vaba aega. Selle ajaga jõudsime raja läbi käia. Kuna distantsid erinesid klasside kaupa, siis ühel hetkel tuli rajal üksteisele lehvitada ja kohtusime uuesti finišis. Aigari ja 1-koera tõukeratta klassis oli distants lühem, kui kärudel ja 2-koera tõuksidel, jalgratturid pidid aga kõige pikema rajaga leppima. Maastik oli suhteliselt lauge, aga vihm oli oma viguritega ka rajale jõudnud ja seal oli kohati üle mõistuse hullud sopakohad!

DSC_1240

Jooksjatel on see eelis, et neil on kõige lihtsam rada valida, kus joosta. Teistel on see juba kõvasti keerulisem. Distantsid oli tänu suurtele vihmahoogudele ja sopastele tingimustele mitmesaja meetri võrra lühendatud. Nendel vahepaealsetel tundidel oli mul lastest kahju. Neil polnud seal kuskil olla ja midagi teha. Rajale minnes jäid nad meist auto juurde, sõbraga koos legodega ehitama. Legodega! Seal mudamülkas, aga jah, nii see oli. Meie auto pagasikate käib alla, tekitades niimoodi lastele hea kõrgusega laua, kus peal sai kenasti mängida.
Rajalt tulles ootasime veel mõne tunni ja siis algas juba avatseremoonia. Oli uhke küll. Sel korral osales MMil üle 30 riigi ja osalejaid oli rekordiline 560 sportlast! Aigari klassis oli registreerunud 38 võistlejat. Kõik riigid kutsuti tähestikulises järjekorras lava pealt läbi. Igat riiki esindas kolm sportlast. Meie omadest läksid Mariin, Aigar ja Richard, Eesti lipud käes, lehvitades ja rõõmsalt naeratades.
Seejärel toimus veel väike koosolek, kuhu olid oodatud team leaderid ja neile jagati võistlejate tarbeks nänn kätte. Selleks päevaks oli kõik. Saime igaüks oma „kodudesse“ puhkama minna, sest mitmel meie klubikaaslasel oli järgmisel päeval juba esimene start. Meie suundusime aga poodi Mr. Properit ostma, et maja minna küürima!

Järgmise päeva hommikul saime teada, et meiega koos elavad seal majas veel ka hiired, kes olid käinud meie kaaavõetud eestimaist hommikupudru karpi närimas. Eelmise õhtu küürimisest sai olemine muidugi mõnusamaks, aga mõte nendest ebameeldivatest neljajalgsetest polnud tore uudis. Õnneks oli meil reedeks terve päev planeeritud ja ei pidanud tervet päeva koos hiirtega veetma. Sõitsime hoopis Berliini!

DSC_1259

Berliin asus meie ööbimiskohast kuskil 200 km kaugusel. Lasime poistel valida, kas tahavad minna loomaaeda või Legolandi. Meie imestuseks otsustati zoo kasuks ja nii me veetsimegi üle 4 tunni mõnusalt aega Berliini imelises loomaaias. Ilm oli ilus ja soe. Nägime kõiki loomi ja mitmete söötmist, mis oli eriti põnev. Lõpuks olime Aigariga juba nii läbi, aga poisid olid energiat täis ja oleksid jaksanud seal veel ringi kapata. Tuuri lõpetasime akvaariumimajas, kus sai kenasti mööda nihverdada igasugustest putukatest ja roomajatest, sest neid on meie loomaaias ka üksjagu. Enne ja pärast loomaaeda tegime veel jalutustiirud Gilpaga, kes meid vahepeal autos ilusti ootas, koer sai ringi nuuskida riigis, kust tema tõug pärit on.

1. päeva start

Hundestars Canicross IFSS MM 5
Foto: Hundestars Canicross

Kui reede oli olnud ilus päikseline ilm, siis laupäeval kallas nagu oavarrest. Aigaril ja Gilpal oli esimene start ja jooksjad pandi paarides startima. Meie kuttide kaaslasteks oli lätlane  oma neljajalgsega. Stardi hetkel oli kõva vihmasadu, stardisirgel olid lombid praktiliselt üle terve raja. Vaatasin nende stardi ära ja suundusin siis pöidlad pihus finiši poole. Ega nad kaua ennast oodata lasknudki. Tulid täitsa uhkes üksinduses ja olid lätlase päris kaugele selja taha jätnud. Mõlemad, nii Aigar kui ka Gilps, olid täiesti läbimärjad ja porised. Kõige porisemal lõigul (pilti võib näha üleval) oli raja kõrval olev kuivem ala piiratud lindiga, seega tuli joosta hüppeliigeseni poris. Aigar oli rajal ka kukkunud, just selle kõige sopasema osa lõpus ning kaotas sellega kindlasti head ja olulised sekundid. Esimese päeva tulemuseks oli 18. koht!

Pavel Slezak - 1päev 1
Foto: Pavel Slezak

Selle päeva õhtul toimus traditsiooniline mushers party, ehk õhtusöök ja pidu, kus kõik sportlased said koos suure-suure telgi all ühiselt aega veeta. Kuna olime mõlemad Aigariga täiesti läbimärjad, siis otsustasime, et käime vahepeal majas ära ja paneme riided kuivama. Lapsed olid õnneks selle päeva suutnud taaskord autos veeta ja nemad olid kuivad, lihtsalt tüdinenud sellest nõmedast ootamisest. „Koju“ saabudes selgus aga, et me maja on nagu hundilaut ja seal ükski riideese küll ära ei kuiva. Aigar läks siis saksa keelt purssides(nad inglise keelt ei rääkinud) uurima, et milles asi on. Lubati kütma hakata, lõpuks saime asjad ilusti kuivama ja õhtusöögile minnes jätsime majas kõik radikad täiega huugama, et tagasi tulles oleks ruumid soojad. Õhtusööki pidime ootama 1,5 tundi! Lätlased tegid järjekorras oodates veel nalja, et eelmine kord Inglismaal olid nad 4 tundi pidanud järjekorras olema, et progress on siiski toimunud.
Sõime kiirelt ära ja sõitsime majja tagasi, et magama minna, sest järgmisel päeval tuli uuesti kõvasti pingutada.

2. päeva start

DSC_1313

Pühapäeval oli ilm kuivem ja rada ning üleüldised poriolud olid veidi tagasi tõmmanud. Aigar oli esimese päeva jooksust saanud kannapõrutuse ja Leedus saadud hüppeliigese vigastus andis ka tunda, seepärast hakkas ta juba 1,5 h enne starti sooja tegema, et kõik ilusti käima saada. Sel päeval startisid jooksjad üksikult. Nägin hästi, kuidas kutid stardijoone taga ootasid. Gilpa on alati suur sahmerdis olnud ja tihtipeale on Aigar vaeva näinud, et koer paigal püsiks ja veoliini ümber jalgade sassi ei ajaks. Sel korral oli Gilpa nagu eeskujulik viieline. Ta ootas täpselt nii joone taga nagu üks õige veokoer olema peab, tehes vahepeal ainult paar edasitõmmet, andes sellega märku, et kohe-kohe saab minna. Seda oli küll ilus vaadata! Nad on selle aastaga, mil Gilpa on veosrpordis olnud, kõvad edusammud teinud. Seda kõike just koera seisukohast vaadates. See ala on 100% talle loodud!

Paulius IFSS MM 1
Foto: Paulius Stravinskas

Teisel päeval läks start samuti väga hästi ja finišisse jõudes saime teada, et nad oma eelmise päeva aega päris mitme sekundi võrra parandanud ja tõusnud ka ühe koha võrra kõrgemale. MM-i lõpptulemuseks sai 17. koht 30st. Tulemused olid suurepärased ja tean, et Aigar jäi tulemusega väga rahule. Edasi saab ainult paremaks minna!

Paulius IFSS MM 4
Foto: Paulius Stravinskas

Kuna koju sõit oli plaanitud meil esmaspäeva hommikule, oli aega jääda vaatama autasustamist.
Kõik võistlejad said mälestuseks sertifikaadi, et on osalnud sellel MMil  ning esikolmik sai kaela uhked medalid ning koertele oli auhinnad välja pannud Josera.

Pavel Slezak - 2päev
Foto: Pavel Slezak

Esmaspäeva hommikul alustasime koduteed. Tagasisõiduks kulus meil ülemõistuse hullud 22 tundi, millest umbes 20 tundi oli Aigar pidevalt rooli taga. Imetlen iga kord tema sõiduoskust ja vastupidavust. Mina magasin suure osa ajast tagaistmel, poisid olid kordamööda issile kaardilugejaks ja meelelahutajaks, et autojuhil uni silma ei tikuks. Koju jõudsime öösel kella 2-3 vahel ja järgmisel päeval tegime kõik koolist ja töölt poppi ning magasime poole päevani. Oma kodus ja oma voodis on ikka kõikse parem olla!
Täname oma vanemaid, Kelgukoerte Klubi Baltosporti ja Kehtna valda, kes toetasid meie ettevõtmist!

IFSS MM Jan Nowak
Foto: Jan Nowak

DSC_1653

Advertisements

Meie pere “Jooksja” ajakirjas!

Enne Poola MMile  sõitmist, tegi ajakiri Jooksja meie perest väikse loo oma ajakirja. Kõigepealt suhtlesime ajakirjaniku Gea Otsaga e-posti teel ja panime suure osa jutust seal kokku, hiljem saime Järve terviserajal kokku ja ta sai päriselt koerakrossi proovida. Meil olid kaasa võetud Genka ja Gilpa, et näidata, kui erinevad need koerad ja tõud tegelikult on. Jooksurada oli niivõrd lühike, et ega see päris õiget ülevaadet jooksjale ei anna, aga natuke sai midagi ikka. Detsembrikuus tuli värske Jooksja müügile ja sealt leiab juba pikema jutu meie perest ja koertest. Ilusad pildid tegi fotograaf Vallo Kruuser.

Aitäh selle toreda artikli ja võimaluse eest tutvustada canicrossi ehk koerakrossi!

Baltic Cup 2017 ongi läbi!

23157359_1900530580263626_5868486941065812308_o

Nädalavahetusel sai punkt pandud Baltic Cup 2017 hooajale. Finaaletapp toimus see  aasta Leedus, Kernaves, korraldajateks rakendispordi klubi Top Dogz. Meie perest osalesid võistlejatena Hendrik, Randel ja Aigar koerakrossi klassis. Vedavaks jõuks oli meil kaasa võetud Jäljekütt Gilbert ehk Gilpa. Toetusmeeskonnaks, hooldetiimiks ja milleks kõigeks muuks oli Marit, kes hoolitses atleetide heaolu eest.
Võistluse asukoht oli sama, mis kaks aastat tagasi, kuid rada oli uus. Seekord olenes rajapikkus võistlusklassist, jalgratturid, kärud ja 2-koera tõukeratturid läbisid 5,3 km raja ning 1-koera tõukerattale ja jooksjatele oli valmistatud 3,8 km rada. Laste jooksurada oli  seekord maksimaalselt 400m. Metsaalune rada oli lai ja lauge, palju sirgeid ning üsna järsud pöörded. Vihmast oli siia- sinna kogunenud suured lombid, millest möödumiseks pidi teeservast lisa võtma. Metsale kohaselt ei puudunud teelt ka puujuurikad ning suur osa rajast oli kaetud märgade ja libedate puulehtedega. Meie jaoks oli rada väga hea, sest meenutas väga meie koduseid treeningradu. See tähendab, et puuduvad tõusud ja peab väga tähelepanelikult rada valima, et mitte jalgu lõhkuda.

23275375_1626899500706808_1838324014508687623_o

1. päev

Meeste koerakrossi stardis olime Gilpaga esimesed, seega puudus eesolija püüdmise eelis. Minek oli meil hea, Gilpa tegi väga head tööd ja mul oli jaksu temaga tempot hoida, tagantulijaid rajal ei näinud kordagi.

23215543_1626898244040267_7997068205242903054_o
Gilpaga piruetti tegemas.

Ainult ühes järsemas kurvis tekkis meil Gilpaga arusaamatus pöörde osas ja pidime väikse pirueti tegema nagu pildilt näha võib. Umbes 300 m enne finišit käis libeda raja peal labajalg väga ebaloomulikus asendis ja hüppeliigese  juures käis kuuldav krõks. Adrenaliin oli põhjas ja valu ei tundnud, tegime ka lastejooksud ära, alles peale seda hakkas jalg valutama. Marit pani jalale kinesioteibi ja külma peale . Õhtul käisime Vilniuses sporditeipi tulutult otsimas. Õhtuks oli jalg paistes ja Musherite õhtusöögil käisin ringi longates. Esimesel päeval olin oma klassis teine, ajaga 11:55 kaotasin liidrile 5 sekundiga. Hendrik oli enda klassis 6.  ja Randel 4. kohal. Lastejooksu lühikese raja tõttu olid vahed väga väiksed ja rebimine väga tihe, lausa sekund sekundis. Gilpa pidas vapralt kolm jooksu vastu ja sai õhtul preemiaks voodisse magama ronida.

23157425_1626909240705834_9113367805098630971_o

2. Päev

23215695_1692003680821258_2150835714855231082_o23432467_10155783780054544_1771685865_o
Gäng peale viimase jooksu lõppu.

Hommikul oli mu jalg väga tönts ja valutas. Hommikuse jalutusringi ajal sain enamvähem liikuma, aga nii kui mingi teekonarus või kivi talla alla jäi, oli tunne, et jalg ei kanna. Peale hommikusööki tõmbasin esimese  600 mg valuvaigisti sisse ja panime natuke teipi veel juurde. Õnneks sain võistluskohas abi vanalt elupõliselt Leedu traumaarstilt, kes mu jala korralikult elastiksidemega ära fikseeris. See tegi jala palju kindlamaks, võlgnen oma teise päeva tulemuse temale. Enne soojendusjooksule minemist võtsin veel igaks juhuks 2*600 mg valuvaigistit, et sooritus valu taha ei jääks. Arstimite ja adrenaliini pealt läbisin raja nii, et jala peale ei pidanud kordagi mõtlema. Stardid anti esimese päeva tulemuste põhjal ning tänu sellele saime rajal liidrit taga ajada, mis oli Gilpale väga suureks lisamotivaatoriks, sest ta oli kogu aeg meie vaateväljas. Teise päeva aeg oli 11:58, 3 sekundi võrra aeglasem, kuid 9 sekundit kiirem kui eesolijal. Kahe päeva kokkuvõtteks saavutasime Gilpaga Leedu avatud meistrivõistlustel esikoha. Hendrik tuli oma klassis kuuendaks ja Randelil õnnestus koha võrra tõusta ning tuli kolmandaks. Kõik olid väga tublid! Olen väga õnnelik, et jalg lõpuni vastu pidas ja andsin lubaduse nädalakese puhkepausi teha.
38245466951_9cb368b90f_k
23415210_1900529560263728_2352653651842326934_o

Baltic Cup üldarvestus

24373617588_c7f9bd1cc7_k
Baltic Cup 2017 DCM Elite klass. Üks asjaosaline on pildilt puudu. Foto: Liina Kahu

Kuna tegemist oli finaaliga, siis peale võistluse auhinnatseremooniat jagati Baltic Cup üldarvestuse karikaid. Üldarvestuses osalemiseks pidi võistleja tegema kaasa vähemalt kolm etappi viiest. Punkte arvestati kolme parima tulemuse põhjal. Punktisumma arvutamisel võetakse arvesse kohta, võistlejate arvu klassis ning kaotust liidrile. Minu ja Gilpa parimateks tulemusteks sel hooajal oli etapivõit Lätis ja Leedus ning teine koht Eesti etapil. See andis meile Baltic Cup 2017 DCM Elite klassis esikoha! Olen äärmiselt õnnelik ja rahul sellise tulemusega, sest sel hooajal sai selle nimel ka väga palju tööd tehtud. Nüüd natuke puhkust ja siis veel viimased treeningud enne IFSS maailmameistrivõistluseid Poolas!

Jõulumäe ja Keila jooksud

Balto Sügiskross 2017 - Mariin

Balto Sügiskross 2017

14.-15. Oktoober  toimus Balto Sügiskross 2017, mis on üks Baltic Cup 2017 ja IFSS maailmakarikasarja etappidest. Selle ürituse korraldamisega oli ka meie pere tihedalt seotud. Raja pikkus oli 5 km, juunioritele oli valmistatud 4 km pikkune rada ning lastejooksu raja pikkuseks oli 600 m. Sel aastal proovisime esmakordselt Eestis paarisstarti, mis tähendab, et korraga lastakse rajale 2 võistlustiimi. Stardikoridoris on võistlejate vahel eraldusvõrk, see kes võrgu lõppedes jääb tahapoole peab eesolijale teed andma. Paarisstardid olid kõikides klassides peale käruklassi ja lastejooksude.

Balto Sügiskross 2017 - Mariin4
Teise päeva massistart. Foto: Mariin Kaljula

Teise päeva stardijärjekord oli esimese päeva tulemuste põhjal olenemata võistlusklassist (va käruklass), mis tähendas, et paarisstardis võis näiteks 2-koera tõukerattur kokku minna jalgratturiga. See oli uudne  ja põnev võistluskogemus paljudele, sama oli ka teise päeva massistart  jooksjatele. Massistart paneb koera närvikava korralikult proovile, see ei ole kõigi jaoks. Gilpa oli väga tubli, ei teinud teistest koertest rajal üldse välja ning oli keskendunud vedamisele Kokkuvõtteks võib öelda, et uuendused õigustasid end, kõik sujus suurepäraselt ning tõenäoliselt toimub ka järgmise aasta Balto Sügiskross samas formaadis.

Balto Sügiskross 2017 - Mariin2Balto Sügiskross 2017 - Mariin3
Randeli ja Hendrikuga starti ootamas. Foto: Mariin Kaljula

Balto Sügiskross 2017- Ricardas Venys7
Pilt rajalt. Foto: Ricardas Venys

37709457656_bd419a5298_k
Hendriku teise päeva jooks.
Balto Sügiskross 2017- Ricardas Venys11
Randeli teise päeva jooks. Foto: Ricardas Venys

Meie pere tulemused Balto Sügiskross 2017 olid  järgmised:
Aigar ja Gilpa, DCM Elite – 2. koht

22459385_1806094122766651_563277232592227152_o

Hendrik ja Gilpa, DCK2 – 8. koht

22496310_1806094216099975_5157362266874371716_o(1)

Randel ja Gilpa, DCK1 – 3. koht

22496243_1806094476099949_5657224182846808987_o

 

 

Keila Koerasõprade Klubi Ipson krossijooks

23023329_1775094645857573_1061398395_o

29. oktoobril 2017 toimus Keila Tankimäel juba traditsiooniks saanud koerte krossijooks. Raja pikkus nagu ikka 3,1 km ning põhiliseks katsumuseks siis küngas, mille otsa tuleb kolm korda mööda erinevaid radasid üles rühkida. Sel korral oli rajal kohati ka lund, mis tegi läbimise raskemaks ja kohati ka libedamaks. Minu ja Gilpa ajaks möödeti 10:24, mina ja Marit saime oma kelladega tulemuseks 10:16. Ametlik aeg andis meile tulemuseks teise koha!

Baltic Cup 2017 III etapp – Valgevene, Lahoysk

Valgevene 2017 logo
Juba teist aastat järjest oleme ette võtnud sõidu Valgevenesse, et osaleda sealsel Baltic Cup etapil. Kuna minu ja Mariti vene keel ei ole just kõige soravam, siis otsisime ka seekord oma kampa kedagi, kel keel suus oleks. Õnneks saimegi kaubale klubikaaslase Richardiga, kellega tegime ka eelmise aasta reisi koos läbi. Tänu tema ettevõtlikule asjaajamisele saime tervele oma reisiseltskonnale seekord grupiviisa, mis on tavalisest tunduvalt odavam. Richard organiseeris veel majutuse ning sõiduvahend oli ka tema oma nii, et oleme talle väga tänulikud. Võistlusel osalesin mina koos Gilpaga, Marit oli meie  toetusmeeskond.

Kuna eelmise aasta mälestused olid veel värskelt meeles, siis olustiku osas ei olnud meil palju üllatusi. Asjaajamine piiril oli ikka aeglane ja meenutas 90ndaid, veoautode järjekord Valgevene poolel oli ca 6 kilomeetrit. Suuremad maanteed on tasulised, selle jaoks tuli auto tuuleklaasile paigaldada seadeldis, mis tee peale paigaldatud väravate alt läbi sõites meie arvelt „Lukashenkodollareid“ maha piiksutas. Mootorikütus, gaas, kohalik alkohol ja sigaretid on väga odavad, ülejäänud hinnatase ei jää meie omale alla. Suured teed ja linnad on kõik väga puhtad ja korras.

Valgevene Baltic Cup üritust korraldas spordiklubi ОО «Клуб Северных Ездовых Собак» eesotsas Denis Lobanoviga. Võistlus oli väga hästi korraldatud, kõik sujus vastavalt päevakavale, auhinnalaud oli rikkalik, medalid olid väga erilised.

Võistlus toimus Lahoyski oblastis, kuppelmaastikuga männimetsas. Rada oli 4,4 km pikk, millest esimesed 1,5 kilomeetrit oli lauge, järgnes 2 kilomeetrit tõusu, kus tõusumeetreid kogunes 60. Tõus kulmineerus järsu künkaga, peale mida algas ca 1km pikkune laskumine. Meie osalesime canicrossi klassis. Minu ja Gilpa jaoks oli tegemist korraliku proovilepanekuga kuna taolise pika tõusuga ei ole meie jalad harjunud. Küngastest ülesrebimine ei ole sama, mis mööda lauget tõusu üles ronida. See on asi, mida kindlasti võiks tulevikus arendada.

Belarus 2017 Ricardas Venys 3Belarus 2017 Ricardas Venys 1
Esimese päeva start. Fotograaf: Ricardas Venys

Esimesel päeval tuiskasime täie hooga rajale, esimese kilomeetri tempo oli 2:50 min/km. Järgnev tõus oli väga väsitav, motivatsioon edasi pingutamiseks oli ees ootav laskumine. Laskumisel saime hoo jälle ülesse ja jõudsime järgi DS2 malamuudi-rakendile, millest pidime mööduma. Paraku on malamuutidel kombeks hakata hullupööra vedama, kui keegi neist möödub. Nii juhtus ka seekord ja peagi olid nad meil hirmsa hooga kannul. Tundus, et ma ei saa eest ära ja tõmbasin tee äärde, et nad mööda lasta. Mööduda nad ei soovinud, pigem tahtsid koerad Gilpat rünnata. Panime kiirelt punuma ja ei vaadanud enam taha, vaid otsisime pikisilmi finišijoont. Paraku läks selle sehkendamisega palju väärtusliku aega kaotsi ja tulemuseks 14:57 ehk oma klassis päeva neljas aeg.

Belarus 2017 Paulius Stravinskas
Pilt rajalt. Fotograaf Paulius Stravinskas

Teise päeva start ei olnud nii terav, üritasin hoida jõuvarusid eesseisva tõusu jaoks. Eelmise päeva pingutus andis tunda ning samm ei olnud nii kerge. Päästev langus ei tahtnud kuidagi tulla. Kuna vahe kolmanda kohaga oli peale esimest päeva 19 sekundit, siis seda püüda tundus ebareaalne, eesmärk oli mitte lasta end kinni püüda viienda koha omanikul, kes oli meist 11 sekundi kaugusel. Õnneks ei olnud rajal takistusi ja saime eelmise päeva aega parandada 21 sekundi võrra. Tulemuseks siis 14:36 ehk päeva kolmas aeg.

Belarus 2017 Ricardas Venys 2
Vähemalt üks meist tundub olukorda nautivat. Fotograaf: Ricardas Venys

Kahe päeva kokkuvõttes saime ausa neljanda koha, esimese päeva viperus on jälle õppetund ja kogemus. Kelgukoeraspordis tuleb selliseid asju ikka ette, kui mitte endal, siis kellelgi teisel, seega und ei kavatse sellepärast kaotada. Olen rahul enda ja Gilpa edusammudega. Näha on, et meie praegune lähenemine treeningutele kannab vilja, loodan seda rada mööda edasi minnes meie koostööd ja vormi eesseisvaks tiitlivõistluseks veelgi arendada. Järgmine suurem võistlus toimub juba 14.-15. oktoober Jõulumäel, kus leiab aset Balto Sügiskross 2017 ehk Baltic Cup IV etapp.

DSC_0895

 

Kevadhooaeg 2017 kokkuvõte

Läti võistlus “Zalie gurki”
17634547_10154322077051366_3594603469669372930_n

Hendrik ja Gilpa- DCK2 6/12st koht
Randel ja Genka- DCK1 2/8st koht
Marit ja Genka- DS1 5/6st  koht
Aigar ja Gilpa- DCM 4/13st koht

Rannametsa koerte luitejooks 2017

Marit ja Barny- DCW 12/24st
Aigar ja Gilpa- DCM 3/11st

Balto Kevadkarikas 2017

Randel ja Genka- DCK1 3/4st
Hendrik ja Gilpa- DCK2 1/3st
Marit ja Genka- BJW 3/5st
Marit ja Barny- BJW 2/5st
Aigar ja Gilpa- DCM 1/6st
Jessyga jooksis ka meie hea sõbranna Tiiu, kes osales sellisel võistlusel esimest korda ning saavutas tubli tulemuse naiste koerakrossis!

Latvian Open Dryland Championship 2017 ehk Baltic Cup I etapp


Hendrik ja Gilpa- DCK2 5/9st

Aigar ja Gilpa- DCM 1/15st
Marit ja Barny/Genka- DS2 11/12st
Pesamuna Randel pidi sellelt võistluselt haiguse tõttu puuduma.

Keila Ipsoni krossijooks

Marit ja Genka- DCW 5/15st
Aigar ja Gilpa- DCM 2/14st