Aasta Alaska Malamuut 2016

Iga aasta alguses korraldab Eesti Alaska Malamuutide Liit konkursi, et selgitada enda seast välja tublimad koerad, kes möödunud aastal on oma saavutustega silma paistnud nii näituse kui võistluse osas. 25.02.2o17 toimus malamuutide tõuühingu üldkoosolek ning kuulutati välja konkursi võitjad.

Hea meel on teatada, et meie koerad said selle aasta konkursilt väga tublid tulemused.

Hendra Argentum ehk Genka :
“Aasta juunior” näitusekoer 2. koht – Genka osales vaid ühel näitusel, kaotades viiel näitusel osalenud esikohale vaid mõne punktiga.
“Aasta harrastuskoer” 3.koht

Hellerkantri Barny Bear ehk Barny:
“Aasta Harrastuskoer” 2. koht

img_0427

Lisaks sellele said Genka ja Barny kahepeale auhinna:
“Aasta rakend” 2. koht

img_0417

Oleme väga uhked oma koerte üle. Aitäh Alaska Malamuutide Liidule tunnustuse ja auhindade eest! Väga kaunid rosetid 🙂

Advertisements

Öine matk malamuutidega 24. veebruar 2017

Täna hakkas alates 16:00 kõva lumesadu pihta ja meil Maritiga tekkis mõte minna malamuutide ja poistega väiksele matkale pimedas. Kui siis õhtul õue sättisime, ootas meid ees suur üllatus. Vähemalt 15 cm puhast lumepuudrit oli maha tulnud. Tegime kambaga 3 km matka mööda teid ja karjamaid ning käisime ka “kummituste” metsas. See viimane oli nali poiste jaoks. Kui metsa jõudsime, siis Hendrik nõudis, et kus need kummitused siis on.

Pärast panime malamuudid kolmekesi kelgu ette ja tegime mõlema poisiga kelguringi ka. Kui ikka selline lumi taevast alla sajab, siis tuleb võimalust kasutada, sest mine tea, mis ilma hommik jälle toob.

Tänasest õhtust valmis ka väike videoklipp, mille lisasime oma videode leheküljele.

Kehtna valla perepäev

img_0044
Täna, 24. veebruaril, toimus  Vabariigi aastapäeva ja valla sünnipäeva puhul Kehtna mõisapargis perepäev. Meid oli kutsutud sinna, et tutvustada pere ühist hobi – kelgukoerasporti. Marit võttis me tegemistest rääkimise enda peale, sest ega ilmaasjata öelda, et on isamaa ja emakeel. Meie poistega tutvustasime koeri ja näitasime oma veovarustust ning Käeväe Käsitöögaraaži meistri, Peebu,  tehtud sportkelku. Kaasa võtsime  kaks neljajalgset sõpra – Genka ja Gilpa, keda kõik huvilised said oma käega katsumas käia. Gilpa jaoks oli suur inimeste hulk natuke ärevust tekitav, tema jaoks on oluline olla oma inimeste lähedal. Genka see- eest oli nagu sulavõi ning nautis kõikide paisid ja patsutusi ning nii mõnigi väike laps sai tänu Genkale näo puhtaks 🙂
Tegelikult oleks olnud veel palju, millest rääkida, aga nagu ikka, kipuvad õiged mõtted ja sõnad pigem tagantjärgi pähe tulema.

16586980_1162650407191482_2067915368830524123_oaixjagenx

Pärast seda, kui Marit lõpetas meie pere tegemistest rääkimise, saime toreda üllatuse osaliseks. Nimelt andis valla spordi- ja noorsootöö spetsialist, Artur Ojasalu, meile tagantjärgi üle Kehtna valla kõige sportlikuma pere tiitli. Selle puhul saime vallavanema poolt allkirjastatud tänukirja saavutuste eest kelgukoeraspordis ning neli valla sümboolikaga rinnamärki. Saime oma kiituse kätte väikse hilinemisega, kuna valla sünnipäeva auks toimunud vallavanema vastuvõtu ajal olime Maritiga Lätis kelgukoeraspordi talvistel meistrivõistlustel. Kui üldse on olemas mõjuv põhjus mitte jõuda sellist auhinda õigeaegselt vastu võtma, siis see on ilmselt üks neist.

Oleme väga tänulikud meile osaks saanud tunnustuse eest! Isekeskis murrame nüüd pead, kes meid sellisele tiitlile nomineeris. Aitäh!
Ilusat Vabariigi aastapäeva kõigile!

 

Ellujäämiskursused Lätis ehk Latvian Winter Championship 2017

16826042_1329004257160618_3758315370312825718_o

Möödunud nädalavahetusel, 18-19 veebruar 2017, toimus Lätis järjekordne talvine kelgukoeraspordi meistrivõistlus, mis oli meie jaoks juba tuttavas kohas, Smeceres Sporta Baze´s. Meie eelmise aasta kogemusest saab lugeda siit. Uskuge või mitte, aga ka sel aastal oli seal lumi maas. Igal pool mujal oli maa must, aga umbes 30 km enne võistluspaika kattusid põllud lumega ja tekkis täitsa talvine tunne. Vaatamata sellele oli ilm siiski pigem kevadine ja lumi, millega rajad kaetud, üsna vesine ja sula.

img_9857

Tegelikult oli juba eelmise aasta võistlusel selge, et tahan sinna tagasi minna. Möödunud aastal liitus meie perega saksa lühikarvaline linnukoer Gilpa, kellega hakkasin võistlema canicrossis. Olin kindel, et kui see aasta talvine võistlus tuleb, osalen temaga suusatajaveos (SJ1). Pidin ainult korralikult suusatamise selgeks saama, sest Gilpa on palju kiirem koer kui meie malamuudid. Kahjuks jäi ka sel aastal meie kandis tali taeva ning pean tunnistama, et pole suuski kordagi alla saanud. Lõpuks oli aeg sealmaal, et tuli langetada otsus ja sel korral otsustasin proovida kätt kahe koeraga kelguveo klassis (SP2) vaatamata sellele, et kelgutamises mul samuti palju kogemusi pole. Minu varasem kelgutamise kogemus on piirdunud mööda laugeid külateid sõitmisega.
Kelgutamine on ju lihtne, mõtlesin, mis saab minna valesti?!

Oli ainult üks probleem- meil pole korralikku võistluskelku. Õnneks aitasid sõbrad Käeväe Käsitöögaraazist hädast välja ja laenasid ühte enda valmistatud kelkudest. Kelgumeister Peep on nüüd juba üle aasta ise kelkusid valmistanud ja müünud neid nii Eestis kui Soomes. Mina igal juhul ootasin väga, et saaksin tema kelku katsetada. Paraku selgus kohapeal, natuke enne starti, et isegi SP2 klassis peab kelk olema varustatud lumeankruga, mida meil kaasas ei olnud. Hea, et on olemas häid inimesi- aitäh Ain ja Kersti Reppo, et laenasite mulle võistluseks oma Danlerit. Kellele see nimi midagi ei ütle, siis Danler on nagu kelgumaailma vormel 1.
1. päev – 5 km pikkune rada, mis läks osaliselt mööda kunstlumega kaetud suusastaadionit ja siis pööras metsa vahele. Starti minnes polnud mul aimugi, mis saama hakkab. Siit- sealt sain õpetussõnu, kuidas kelku kurvis keerata ja mulle hakkas tunduma, et võib- olla ei olegi kelgutamine päris nii lihtne kui mulle tundunud oli!

  • Pildiseeria esimese päeva stardist. Fotograaf Liesma Sakoviča

Stardiaeg kukkus, tegime ilusa stardi ja kohe tuligi esimene kurv, mille läbisime väga ilusti. Edasi minnes said mu kahtlused siiski reaalsuseks ja peagi tuli ka esimene kukkumine, millele järgnes veel üks kukkumine ja nii mõnestki rajaäärsest kraavist läbi sõitmine.

  • Siin on natuke jäänud pildile, kuidas kelk lappama läks. Hetk peale viimast pilti olin juba külili maas.
    Fotograaf Richard Põldmaa

Rajameistrid olid kindlasti andnud endast parima, et kesistes lumeoludes korralik rada teha. Kahjuks oli lumi sula ja muutus koerte jalgade all kiiresti pudruks ja hakkas läbi vajuma. Olin stardijärjekorras viimaste seas ning seega ei olnud minu stardi ajaks korralikust rajast enam midagi alles. Nagu ikka ei puudunud rajal pikad tõusud ja järsud kurvilised laskumised. Mulle ja koertele on jätkuvalt tõusudest üles minek võõras ning see võttis korralikult läbi. Tõusude ja langustega pole ikka sama, mis mööda siledat külateed kihutada. Rada ei olnud ainult meie jaoks raske- mitmed osalejad katkestasid ja loobusid teise päeva stardist.

img_0531
  • Rakend tuleb finišisse ilma musherita. Fotograaf Liesma Sakoviča

Oli ohtralt kukkumisi ja vähemalt üks rakend tuli finišisse ilma musherita (loe: juhita) ja üks osaleja viidi lausa kiirabiga minema, kes nagu hiljem selgus, oli õnneks ainult natuke kõvemini põrutada saanud.
Lisaks kukkumistele tekkis meil rajal olukord, kus mööduva 4- koera rakendi tagumise paari koer tuli Genkale kallale ja nii minul, kui ka teise rakendi juhil, tuli koeri lahutama minna. Õnneks oli kerge kokkupuude ja mõlemad koerad jäid terveks ning olid nõus ilusti võistlust jätkama. Finišisse jõuda oli muidugi suur rõõm, kuigi toss oli korralikult väljas, aga tunne oli hea  ja esimene mõte peas oli:”Jess, ära tegime ikkagi!”

  • Viimane kurv enne finišisirget. Fotograaf Liesma Sakoviča

2. päev – võistlejate ja koerte turvalisuse huvides otsustati metsavaheline osa välja jätta ning teha rada ainult mööda kunstlumega kaetud osa. See tähendas, et pidime sõitma 2 korda 2,5 km ringi. See tekitas paljudes, kaasa arvatud minus, hirmu, sest olin kindel, et koerad ei ole nõus minema teisele ringile. Tavaliselt läbitakse võistlustel alati ainult üks ring, kui me kodus trenni teeme, siis läbime ka ühe ringi. Õnneks läks enamikel teisele ringile minek hästi ja kes jäid hätta, said abi rajakohtunikelt. Tegelikult oli raja muutmine ainuõige variant, kuna pühapäeval sadas vihma ja lörtsi segamini ning metsavaheline osa oleks olnud veelgi halvemini läbitav. Uus ring läks mööda laia kunstlumega kaetud rada, mis oli suusastaadionilt suures osas nähtav, pakkudes rohkem vaatemängulisust ka pealtvaatajatele. Raja läbisime ilma kukkumisteta ja ligi minut kiirema ajaga kui eelmisel päeval.

dsc_0253

  • Uhke Genkaga poodiumil. Fotograaf Richard Põldmaa

Minu klassis (SP2 RNB) alustas võistlust 4 osalejat. Teenisime Genka ja Barnyga välja hõbemedali ehk teise koha. Esikohale, kes sõitis siberi huskydega kaotasime  üsna pika puuga, kuid kolmanda koha jätsime see eest endast kaugele maha. Olen nende kahe vahva malamuudiselli üle väga uhke. Loodetavasti ei jää järgmisel hooajal tali taeva ning saame lisaks kuivamaa aladele ka kelgutamise ja suusatamisega tegeleda.

fullsizerender3

PS! Läti telekaamerad on meid kahel korral kinni püüdnud. Videot saate vaadata siit! Oleme kaadris alates 0:37 ja 1:35.

Nüüd hakkame valmistuma eesseisvaks kuivamaa hooajaks!

Meie pere tulemusrikas 2016. aasta!

img_9360

4. veebruaril toimus Kelgukoerte Klubi Baltosport 5. sünnipäeva pidu Raplamaal Krantsi Kõrtsis. Selline üritus on saanud traditsiooniks – iga aasta alguses saadakse kokku, et tähistada, teha tagasivaade möödunud aastale ning mõelda, kuidas liikuda edasi. Lisaks on kombeks saanud autasustada läinud aasta parimaid sportlasi, nii ka sel korral. Eraldi tunnustatakse noorsportlasi ja täiskasvanuid. Möödunud nädalavahetusel toimunud peo tegi eriliseks see, et klubi tähistas oma esimest juubelit.

Meie perel oli Aasta Baltosportlase  konkursist sel aastal kõva noos saada. Möödunud aastal sai tublisti võistlemas käidud ja trenni tehtud. Oma esimese võistlushooaja tegi meie oma kasvandik Hendra Argentum ehk Genka, kes sai võistluskogemuse näol „käpa valgeks“ nii koerakrossis kui tõukerattaveos. Veel liitus 2016. Aasta suvel meie perega 4-aastane saksa lühikarvaline linnukoer  Jäljekütt Gilbert, kes tegi meiega kaasa kõik sügisesed võistlused ning tõestas end igati tubli jooksukoerana. Meie pere noorimad, Hendrik ja Randel, käisid samuti kaasas enamikel võistlustel ning kogusid sellega märkimisväärsed punktid noorsportlaste arvestuses!

2w7a3813

Igal aastal seda ei juhtu, et kaks inimest koguksid täpselt sama arvu punkte, aga sel korral oli nii ja seoses sellega anti välja 10 parima asemel 11 karikat! Marit, kes pidi jalavigastuse tõttu 2015.a hooaja üldse vahele jätma, oli sel aastal nii agar, et võitles endale välja 246 punktiga tubli 9. koha. Marit oli üks kahest naisest, kes sel aastal üldse meeste vahele parima 11 hulka kuulus.
Aigar, kes on jooksmises kõvasid edusamme treeningutega teinud, sai uhke 4. koha, kaotades vaid mõne punktiga 3. kohale!
Pere pesamunad jooksid endale 1. ja 3. koha. Ehk siis Hendrik lõi enda eelmiste hooaegade punktisummat kõvasti ja sai auväärse esimese koha ning Randel, kes eelmisel hooajal sai 4. koha, tõestas end tubli jooksupoisina ja tõusis sel korral 3. kohale!

Täname Baltosporti tunnustuse eest ning jätkame ettevalmistusi uueks hooajaks! Aitäh Andrusele ilusate piltide eest 🙂

Jäljekütt Gilbert

13895382_10154347132739544_9075072366618751276_n

Jäljekütt Gilbert, ehk koduselt Gilpa või Gilps, sattus meie perre 2016 aasta juulis läbi puhta juhuse. Talle hakati juba kevadel, märtsis, kodu otsima ja meieni jõudis info läbi hea sõbra. Asjaolude kokkulangevuse tõttu käisime Gilpat vaatamas alles juulis ja paar päeva hiljem oligi ta meie juures.

14650306_10153835006621366_532299864535855422_n

   Gilpa on saksa lühikarvaline linnukoer, kes on terve eelneva aja oma elust elanud jahikoerte kennelis. Kuna tal aga puudus suurem huvi jahi vastu, siis otsustati talle uus kodus otsida. Kuuldes temast, hakkasid meil kohe mõtted liikuma, et teeks koeraga tutvust, sest olime pikalt unistanud sellest, et meie malamuudipoisid Barny ja Genka hakkaksid koos tõukeratta ees jooksma, seega oli tarvis leida uus koer, kes oleks paariliseks Aigarile.
Gilpa on väga energiline ja jooksuhimuline koer. Ta polnud kunagi enne kelgukoera spordiga kokku puutunud. Algul läks mõni nädal aega, et koer meie pere omaks võtaks ja kõik koerad omavahel harjuksid. Augusti keskel andsime oma ärevusele ja ootusele järele ning proovisime Gilpale Jessy trakse, et näha, mis ta selle peale teeb. Ei teinud midagi! Ta lasi veorakmed omale selga panna nagu oleks neid talle juba varasemaltki proovitud. Traksid olid natuke suured, aga esimese trenni sai tehtud. Eks ta oli rõõmus küll, et joosta sai, aga mida täpsemalt teha tuli, see jäi segaseks. Läks natuke aega mööda ja tellisime Gilpale Sookriimudest päris oma traksid.  Ja siis said trennid täiega hoo sisse! Jessy on meil alati olnud hea kindel koer, kes veospordiga algust tegevad koerad välja õpetab. Nii läks ka seekord. Jah, Gilpa ja Jessy kiiruste vahe on tegelikult tohutu, aga nii sai ta aimu, miks traksid seljas on ja mida siis tegema peab.

14500412_10154544347214544_4067962091884517441_o

Enne 10 treeningkorda võtsime tee ette Valgevenesse, kus Aigar Gilpaga jooksuvõistlusest osa võttis. Terve selle reisi aja oli koer uskumatult tubli ja üllatas meid igal hetkel! Võistlusajad ei tulnud veel teab mis head, sest koos oli treenitud ju nii lühikest aega, aga sealt maalt saadik on asi aina paremaks läinud. Praeguseks on lood seal maal, et kui keegi meist veotrakse puutub, on kõik koerad, kaasaarvatud Gilps, jalul ja annavad endast väga häälekalt märku, et tahetakse trenni kaasa tulla!
Aigar ja Gilpa on niivõrd palju selle lühikese ajaga koos arenenud, et nopitud on nii mõnigi poodiumikoht!

 

 

“Seitse pöialpoissi”

2.07.2016 sündis meie kennelis alaska malamuudi pesakond, kus on 3 isast ja 4 emast kutsikat. Täpsemat infot pesakonna kohta leiad SIIT!

Tänaseks on kutsikad 4-nädalased ja askeldavad usinasti aedikus ringi ning avastavad maailma.

 

Esimesel viiel pildil on emased ning neljal viimasel isased kutsikad.

Piltidel on nad 3,5 nädala vanused.

Huvi korral võtke julgelt ühendust!
Rohkem pilte leiab SIIT !

Lisainfo ja broneerimine:  telefon 56262011 või 56243678 ja e-post kennelhendra@gmail.com